Sten Sang: mida ülbem, seda lahedam?

Sten Sang Foto: Erakogu

Viimasel ajal olen kohanud inimestes erakordset hoolimatust ning ignorantsust. Kõnniteel seistakse meelega risti ees, autoga möödasõidul tõmmatakse vastassuunda omakorda ette ning poesabas veidi oodates kirutakse müüjat maapõhja. Kas need inimesed tahavad endast meelega ebameeldivat muljet jätta ja seeläbi lahedad välja näha?

Olen ka ise kõiki eelmainitud asju kogemata ja vähem kogemata viljelenud. Alati valdab hiljem siiski häbitunne tehtu pärast. Samal ajal julgen sügavalt kahelda, kas patoloogilised nõmetsejad üldse süümepiinu tunnevad. Seostatakse ju edukustki teatava üleolevuse ja

erakordse julgusega midagi seninägematut korda saata. Meedias ilmuvad aina uudislood, kus rahakad ning edukad stabiilse järjekindlusega tahtlikult reegleid rikuvad ning vahelejäämise korral end juristi abiga puhtaks pesevad. Samal ajal saab meeleheitel pereisa vorsti ning leiva varastamise eest kenakese trahvi ning maine igaveseks määritud.

Oma lähiringkonnaski leidub noori ja uljaid, kes nõuavad ümbritsejatel kõike, aga vastu pole valmis andma midagi. Kui neil tuleb isu keset nädalat öö otsa pidu panna, peab kogu ülejäänud majarahvas sellega pea norgus leppima ja hommikul loppis näoga tööle minema. Kui minna selliseid noori ja vihaseid korrale kutsuma, lõppeb see kiirelt lähimas EMO vastuvõtupunktis. Nii läks aastaid tagasi Suvepealinnas korda loonud Valga ärimehegagi, kelle kohalikud poksientusiastid kenasti läbi klobisid. Nimelt ei tundunud Valgast saabunud härrale normaalne noorukite viibimine jalakäijate alal mootorsõidukiga. Märkuse peale aga sai karistatud pigem noomija, kui ülbitsejad ise. Taaskord sai tõestust väide- mida ülbem, seda lahedam...

Püüan lahti mõtestada, mis toimub ülbitseja vaevatud peakese sees, kui ta oma ajuvabadusi korda saadab. Üldjuhul seal suurt midagi ei toimugi peale selle, mida primitiivsed instinktid nõuavad. Keskmise ülbitseja leivanumbriks on ka teiste inimeste püüdluste kiire mahatampimine. Kui tema ise pole elus kuskile jõudnud, ei tohi seda jumala eest keegi teinegi proovida.

Üleoleval inimesel peab ilmselt olema kõrge enesehinnang, et väljapoole endast nii lai mulje jätta. Vaatamata välisele hiilgusele peitub seal siiski üks hirmunud ja ebakindel väike inimesehakatis, kes vaid kambavaimust suudab lõvina puhevile minna.

Üks veider kokkupõrkamine väga puhevil isendiga Tartu südalinnas nägi enam kui koomiline välja. Kahekümnendates noormees kõndis oma sõbrannaga pikalt minu ja mu kaaslase ees ning kogu tee ropendas mahlakalt ning kõvasti karjudes. Visuaalsel teel joovet tema juures ei täheldanud, küll aga jäi silma, kuidas tüüp piilus pidevalt publikut otsides ringi. Justkui annaks ta eriti vägevat etendust, mida aplausiga premeerima peaks.

Jäin hiljem kodus mõtlema, kellele ja milleks sellist komejanti päevasel ajal teha vaja oli? Võib-olla sai mees linnukese kirja oma ülbuse näitamise kalendris ning võis tõusta järgmisele tasandile negatiivsega tähelepanu püüdmises.

Lugu kokku võttes leian, et igapäevaselt kogu aeg hea ja tore olla ei suuda keegi meist. Küll aga oleme ise sisemiselt õnnelikumad, kui seda kasvõi püüame. Püüame olla rohkem teistest hoolivamad ning saame silma paista millegi muu, kui kõvera suu ja ülbe poosiga.