Mõtteid ei tasu alati uskuda

Foto: SCANPIX

Toni Bernhard töötas 22 aastat õigusteaduse professorina California ülikoolis, kuni oli sunnitud tõsise haiguse tõttu koduseks jääma. Ta kirjutab psühholoogiaportaalis Psychology Today sellest, et mõtteid ei pea alati uskuma ning õpetab, kuidas mõtetest võitu saada.

Aastaid suutsin end õnnetuks teha, sest muutsin neutraalsed mõtted enda jaoks stressiallikateks. Kuidas ma seda tegin? Siin on üks täiesti neutraalne mõte: «Sõbranna tuleb mulle täna külla». See lause väljendab fakti, midagi kindlat, mil puudub emotsionaalne sisu. Kuid minu puhul võtsid võimust muretsemine ja ärevus ning lause muutis oma kuju: «Mu sõbranna külaskäik ei lähe hästi».

Kui neutraalsed mõtted olid stressirikkaks muudetud, hakkas neist juba oma lugu kujunema. Kuna ma põdesin sel ajal juba tõsist haigust, kartsin, et sõbranna jääb ilmselt pikemaks ajaks küll, kui mulle meeldiks ja ma ei julgeks talle öelda, et pean vahepeal pikutama. See mõjuks mu tervisele halvasti ja hiljem oleksin enda peale pahane, et ei julgenud midagi öelda.

Kuidas käituda, kui olete kõige kahjutuma mõtte enda jaoks täielikuks luupainajaks muutnud? Ma õpetan teile, kuidas mina taoliste olukordadega olen õppinud hakkama saama. Siin on neli küsimust, mida võiks endale esitada siis, kui tunnete, et olete kinni jäänud stressirohkete mõtete võrku:

• Kas see mõte vastab tõele?
• Kas ma olen täiesti kindel, et see vastab tõele?
• Kuidas ma end tunnen, kui ma sellele mõttele mõtlen?
• Kes ma ilma selle mõtteta oleks?

Näiteks:

1. Kas vastab tõele, et mu sõbranna külaskäik ei lähe hästi?

Jah, ma usun küll.

2. Kas ma olen täiesti veendunud, et külaskäik läheb halvasti?

Ilmselt mitte täiesti veendunud. Isegi mitte 75 protsenti veendunud.

Mõnikord piisab vaid sellest, kui märkad, et sa pole täiesti veendunud, et stressirohke mõte võib tõele vastata.

3. Mis tunde see minus tekitab, kui ma mõtlen sellele, et mu sõbranna külaskäik läheb halvasti?

Lähen veelgi enam närvi ja olen mures, nüüd ma hakkan seda külaskäiku lausa kartma.

Sellises olukorras on hirm valusam kui mure, sest hirmu sees on peidus süütunne: mu sõbranna on mulle kallis, aga siin ma olen, kardan tema külaskäiku. See ei tekita üldse head tunnet.

4. Kes ma oleksin ilma mõtteta, et mu sõbranna külaskäik läheb halvasti?

Oleksin inimene, kes elab praeguses hetkes ning suudaksin nautida päeva, milles ma praegu olen, mitte ei muretseks ega tunneks ärevust homse pärast.

Nüüd on aga aeg võtta see negatiivne mõte ja pöörata see ümber, muuta seda nii, et see toimiks sinu jaoks. Seejärel tuleks välja mõelda kolm põhjust, miks uus mõte võiks tõele vastata.

Näiteks: «Mu sõbranna külaskäik läheb hästi.» Siin on kolm põhjust, miks see tõele vastab: sõbranna saab aru, et ma ei tunne end kõige paremini ega jää liiga kauaks; võib-olla on mul hea päev ja tema külaskäigu pikkus ei mõjuta mu olemist negatiivselt; võib-olla on tal ka teisi plaane tehtud selleks päevaks ja ta ei saa liiga kauaks jääda.

Kui hakkad neid kolme põhjust otsima, siis tasuks olla võimalikult loominguline, isegi minna nii kaugele, et mõte muutub absurdseks. Näiteks mõtled, et äkki sõbrannal on kõht lahti ja ta ei saa üldse tullagi. See pole kena mõte, aga kui kasutad oma fantaasiat, saad lahti närvilisusest ja muretsemisest ning näed, et ainus variant ei saa olla see, et külaskäik läheb tingimata halvasti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui suudad välja mõelda erinevaid põhjuseid, miks külaskäik on edukas, siis oled võimeline end veenma ka selles, et asi ei lõppe halvasti. See õpetab sind omakorda muretsemist lõpetama ja lihtsalt hetkega kaasa minema ning nägema, kuidas see külaskäik tegelikult läheb.

Need neli küsimust ja mõtte ümberpööramine on minu jaoks väga kasulikud olnud. On suur kergendus teada, et ma ei pea alati oma mõtteid uskuma.