Sünnitama plaani järgi

Villemi sünnist on möödunud aasta. Kadi Voolaid on kindel, et teeb sünnitusplaani ka järgmist last oodates. Foto: Erakogu

Aina enam Eesti rasedaid läheb haiglasse kindla plaaniga, kus on kirjas, milline peaks sünnitus välja nägema. Ämmaemand peab sünitusplaani koostamist heaks mõtteks, aga soovitab siiski säilitada paindlikkus ning valmisolek ootamatusteks.

Kaasasündinud seljaprobleemiga Kadi Voolaid (28) oli raseduse lõpu poole segaduses: mõni spetsialist arvas, et ta peaks lapse ilmale tooma keisrilõike abil, kuid Tartu Ülikooli kliinikumi keisrikomisjon otsustas teisiti. Et olukorda veidigi selgemaks saada, otsustas naine arsti abiga koostada sünnitusplaani.

Sünnitusplaani pani Kadi arstiga läbi arutades kirja kõik, mis oli talle ja ta elukaaslasele oluline. «Näiteks oli seal välja toodud, et valuvaigistavatest vahenditest soovin võimalusel kasutada epiduraali ja paratservikaali ning et kindlasti ei taha ma sünnitada selili,» meenutab ta aastatagust sündmust. «Samuti panime kirja, et sünnitustuba oleks pärast lapse sündi hämar, et nabanööri ei lõigataks enne, kui see on pulseerimise lõpetanud, ja et platsenta sünniks ise. Soovisime ka, et isa saaks nabanööri läbi lõigata. Täpsustasin veel, et pigem riskin rebenditega, kuid eraldi ma end lõigata ei lase.»

Sellele vaatamata ei olnud sünnitusel plaanist suurt kasu. Kui Kadi Tartu Ülikooli kliinikumi sünnitama jõudis, andis ta sünnitusplaani naistearsti kätte, kuid too andis selle pärast tutvumist tagasi, öeldes, et nõnda neil enamasti toimitaksegi.

«Pärast seda sain esimese induktsioonitableti ja mind kirjutati haiglasse sisse. Samal õhtul saadeti meid sünnitustuppa ja siis alles algas õige katsumus,» märgib ta. «Tagantjärele mõeldes olen aru saanud, et olime ka ise rumalad, et sünnitusplaani uuesti valves olevale arstile ei andnud. Ei tahtnud mind keegi kuulda, et mul on selili väga valulik olla.»

Kogemusest abi tulevikus

Sünnitusel selgus, et epiduraalanesteesia oleks olnud Kadi tervisele liiga ohtlik, kuid hommiku poole tehti talle valu leevendav emakakaelasüst. See süst oli ka plaanis soovitavana kirjas. Sünnitus venis pikale ja järgmise päeva lõunaks hakkas olukord juba lapsele ohtlikuks muutuma, kuid keisrilõike jaoks oli liiga hilja.

«Enne kella üht tuli arst ja ütles, et nüüd oleme küll juba viimase piiri peal ning kui kella üheks poiss käes ei ole, siis peame tegema vaakumsünnituse. Just sellesama vaakumiaparaadi sünnituslaua juurde veeretamine tekitas minus uskumatud jõuvarud ja viimase pressiga sünnitasin ma 3810 grammi kaaluva ja 51 sentimeetrit pika poisi,» räägib Kadi.

Nüüdseks, kui Villem on pisut rohkem kui aastane, on Kadi jõudnud palju tagasi mõelda sellele, mis oleks võinud teisiti minna. Näiteks stimuleeriti siiski platsenta sündi ja värske isa ei saanud nabavääti ise läbi lõigata. «Kokkuvõtvalt ei olnud sünnitusplaanist kasu, sest mind vastu võtnud arst ei pidanud seda piisavalt oluliseks ja me ise olime veidi rumalad, et seda uuesti näha ei pakkunud,» arvab ta, kuid soovitab ikkagi teistel sünnitama minejatel plaan paika panna.

«Juba seetõttu, et see aitab enne sünnitust saada hea ülevaate sellest, mis kõik ees võib oodata. Väga palju abi on heast naistearstist, kes sünnitusplaanidesse usub ja aitab ka selle kokku panna. Ma olen üsna kindel, et teeme sünnitusplaani ka enne järgmise lapse sündi ja oleme siis juba targemad, et õigetel hetkedel suu lahti teha,» usub ta.

Tartu Ülikooli naistekliiniku ämmaemand Siiri Põllumaa on aidanud naisi sünnitusplaani koostamisel ja peab seda tähtsaks just seetõttu, et tänapäeval pole enam oluline vaid soov, et ema ja laps terveks jääks. Nii lapsele kui ka emale ja isale on tähtis ka sünnituskogemuse kvaliteet.

«Sünnitusplaan on naise ja pere tahteavaldus – võimalus inimestele, kellega sünnitusel koostööd tehakse, teadvustada oma soove, selgitada hoiakuid sünnituse kui protsessi suhtes,» selgitab ta. «Sünnitusplaan on abiks ka ämmaemandale, mõistmaks, milline on naise nägemus oma sünnitusest ja kuidas teda parimal võimalikul viisil abistada. Võib ju küsida, kas ämmaemand ilma plaanita ei tea, kuidas naist aidata. Teab tõenäoliselt, aga inimesed on õnneks erinevad, nii ka perede soovid. Lause «väljaütlemata vajadusi on raske rahuldada» kehtib ju mujalgi elus.»

Ämmaemanda sõnul on sünnitusplaani tegemist sageli võrreldud ettevalmistustega pikemaks reisiks võõrasse paika – täpselt pole teada, mis ees ootab. Sünnitus on ehk pisut hirmutav, aga samas põnev ja kauaoodatud. «Reisi planeerides on täna tuhandeid võimalusi sihtkoha kohta infot hankida ja oma ootusi sõnastada. Sama käib ka sünnituse kohta,» toob ta näiteks. «Sünnitusplaan on lihtsalt väga hea võimalus partneri ja/või sünnitusabilistega läbi arutada, mida sünnitusel üksteiselt oodatakse ja milleks valmis ollakse.»

Ämmaemand rõhutab, et sünnitusplaani koostamine on täiesti vabatahtlik ja võimalusi selle vormistamiseks on mitu. Plaan ei pruugi ollagi kirja pandud, vaid võib tugineda vaid suulistele kokkulepetele. Ka pole tähtis, et sünnitusplaan sünnitusele tingimata kaasa võetaks, pigem loeb see, et kõik oleks enne tähtsündmust omavahel läbi räägitud.

Siiri Põllumaa peab sünnitusel toimuvat füsioloogilist protsess ka omamoodi plaaniks: kehal on plaan suure katsumusega toime tulla ja enamasti läheb see plaan ka korda.

«Samas tuleb ette olukordi, kus plaani tuleb sekkuda, kuid mitte abistajate mugavuse pärast, vaid ema ja lapse tervise pärast,» nendib ta ja paneb rasedatele südamele, et kui sünnituse käigus peaks tekkima vajadus vaakumsünnituse või keisrilõike järele, tasub naisel olla nende otsuste suhtes avatud ja paindlik. «Seega ei tohiks oma tehtud plaani nii-öelda kinni jääda, sest me ei tea sageli, mis plaanid loodusel meiega on.»

Plaan aitab leevendada hirme

Esimest korda sünnitama tulijatel isiklik kogemus puudub, toetutakse teiste lugudele ja kogemustele. Ämmaemanda selgitusel on neid lugusid naisele väga vaja, kuid samas võivad need külvata hirmu. Seevastu sünnitusplaani tegemine on suurepärane võimalus sõnastada ning lahti harutada enda ja partneri sünnitushirme. Kui aga hirm muutub ülemääraseks ja hakkab tavalist elu segama, siis tasub abi otsida kas ämmaemandalt, naistearstilt või raseduskriisi nõustajalt, et aru saada, mis on hirmu taga ja kuidas sellest lahti saada.

Pärast sünnitust tuleks kogemus abistajatega läbi arutada, et vastuseta jäänud küsimused ja segadust tekitavad olukorrad saaksid selgeks räägitud. «Sellest on abi ka järgmisteks kordadeks,» lisab Põllumaa. «Kriitiliseks aruteluks on põhjust, kui sünnitus ei läinud nii nagu plaanitud, kuid põhjuste väljaselgitamiseks oleks seda vaja teha just koos abilistega. Enda süüdistamine selles, et «ma olin nõrk ja ei suutnud plaanist kinni pidada», ei aita millelegi kaasa.»

Ämmaemand meenutab, et kui esimesed sünnitajad 1990ndate algul oma sünnitusplaaniga haiglasse tulid, oli kahtlejaid ja hukkamõistjaid palju. Personal oli harjunud olema vastutaja ja plaanipidaja rollis. Sageli olid ka naiste plaanid koostatud negatiivses võtmes ja üsna radikaalsed.

«Mida enam mõisteti ja aktsepteeriti, kui oluline on sünnituse kulus sünnitaja enda aktiivsus, seda enam on plaanide tegemist ka julgustatud,» sõnab Põllumaa. «Lähiajal on kavas sünnitusplaani kirjapaneku võimalus luua ka nn väiksesse rasedakaarti. Tänapäeva sünnitusabis toimivad üldiselt sellised põhimõtted, mida eraldi küsida ei ole vajagi.»

Kuigi täielik loend on palju pikem, võib ämmemanda sõnul tuua näiteks selle, et enne mõne toimingu planeerimist ja tegemist arutatakse selle vajalikkus ja võimalused naise ning ta perega läbi: aktsepteeritakse naise soove eneseabivõtete, sünnitusasendite, vee, valuvaigistite jms kasutamise asjus ning ema ja last väga mõjuva põhjuseta ei eraldata.

Seejuures rõhutab ämmaemand veel kord, et kuigi sünnitusplaani koostamine pakub rasedale suurt tuge ja maandab pingeid, ei ole see plaan, mille järgimist peaks liiga jäigalt võtma.