Marika Korolev: naaber kui lotovõit

Marika Korolev Foto: SCANPIX

Istun kodus aknalaual, päikeselaik mänglemas põlvedel, aknast paistab naabrimehe maja. Tema külitab koos oma hundikoeraga ka aknal, käpad-käed läbisegi rippu nagu multifilmis, päikesepruun kõht paljas, kohvikruus käes. Lehvitab rõõmsalt.

Naabritega on ikka väga vedanud. See on suur lotovõit, mida kinnisvara ostu-müügitehingule alla kirjutades ei osanud soovidagi.

Toksin netti sõna «naaber», huvitav, mis infosüsteem esimese seosena välja pakub? Sealt tuleb kohe ports negatiivse alatooniga sõnapaare, nagu näiteks «naaber suitsetab», «naaber terroriseerib», «naaber sõdib naabriga»… «Naaber suitsetab» all on isegi põhjalik õpetus, kuidas rõdul tossutava naabri vastu hagi kohtusse anda. Kui suitsuhais ikka ninna tungib, siis väidetavalt on põhjust tüliks küll… Ilus algus.

Eks ajaga muutume me ise, muutuvad me naabrid, vahetuvad kodud. Aga naaber kui persoon jääb ikka alles, kui just päris erakuna üksikule saarele ei koli.

Esimesi naabreid mäletan aastakümnete tagant väikese tüdrukuna Koplist, politseinike kortermajast. Kõrv kikkis, kuulatasin ukse taga, ega koridorist keegi tule, ja sööstsin seejärel kiirelt viiendalt korruselt alla õue mängima. Mõnikord toimus siiski trepikojas kokkupõrge ja moka otsast tuli välja pigistada «zdraaastvuitee!». Tädid-onud noogutasid põgusalt vastu ja uksed klõpsatasid selja taga sneprisse. Vahel kostis läbi seina klaverimängu või emotsionaalset peretüli. See oligi naabrite kohta peaaegu kõik.

Vahetusid mõned kodud, enamasti jäi seis naabritega samaks, kuni tuli puumaja periood. Väike osmik, vähe rahvast, kunstnikuhinged koos. Seal jõudis ühtäkki minuni arusaam, et naabrid võivad tegelikult olla ka armsad ja toredad inimesed. Kui oma vastostetud korteris lörriläinud elu pärast kuu aega ringi sai tammutud, oli just naabrinaine see, kes uksele koputas.

Olin kõndinud toas ringiratast ümber tugitooli nii kaua, kuni põrandalt kulus aegamisi värv, ise seda märkamata. Aga naabritel ei jäänud kuulmata, et keegi neljandas korteris tammub nagu kellamehhanism ööd ja päevad ning lohistab susse. Selle asemel et harjavarrega vastu seina kolkida või nädalaid kestnud öörahu rikkumise pärast politsei kutsuda, ilmus daam vaikselt uksele, käes pudel punaveini, ja ütles, et istu nüüd, palun, ometi korraks.

Tänasel päeval, vaadates meie tänava elanikke, julgen öelda, et hoolin oma naabritest väga ega häbene seda tunnistada. Nad ei ole nõmedad, ei kuula valjusti muusikat, ei suitseta, sõdi ega terroriseeri. Kui seesama naabrimees, kes koos koeraga praegu aknal kohvi joob, suundub näiteks ehituspoodi, küsib ta iseenesest mõistetavalt, et kas toon teile ka midagi. Meie vastu, et võta peotäis naelu ja paar kotti tsementi; tema laenab õhtul üle aia akutrelli ja meie pere rõõmustab, kui saab midagi omalt poolt vastu anda.

Ja tore pole mitte ainult üks pere. Kõrvalhoovist jooksevad punapõsksed poisid rõõmsalt ähkides tuppa ja hüüavad: «Me tulime uudist tooma, meie ema on raseee!» Siis rõõmustame kõik koos, et tänavale tuleb juurde värsket verd.  

Naaber on ülioluline tegelane, sinu igapäevane kaaslane, vahest tähtsamgi veel kui mõni sugulane. Ja see, kuidas nii tähtsa tegelasega koos eksisteerida, on ikka ainult enda teha, enda seesmiste hoiakute ja väärtushinnangute küsimus. Kui ei kisuks tühjast tüli?

Ilus mõttetera on Goethel: «Kahest tülitsevast poolest on alati süüdi see, kes on targem.»