Margit Härma: et sammal selga ei kasvaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«No seda sul ka veel tarvis, endal lapsed ja firma!» keelitatakse mind vahel uutest hulludest mõtetest loobuma. Olgu siis tegemist öise seiklusraja läbimisega puulatvades, allveeorienteerumisretkega, uue raamatu või kasvõi sellesamuse kolumni kirjutamisega, üldiselt ei peeta sellist eluks mittehädavajalikku energia ja aja raiskamist töötavale emale mõistlikuks või sobivaks.
Aga ega need heatahtlikud muretsejad julge mind väga tungivalt hakata ümber ka rääkima, sest teavad – tasub mulle vaid mainida, et mõni mu idee on liialt keeruline ja raske teostada, röövib liialt aega või on lausa võimatu, kui asun selle kallale eriliselt hea isuga. Mitte kellegi kiuste või soovist enda elu keeruliseks teha, vaid hoopis vaimu karastamiseks.
Lapsena imestasin, miks mu kallis vanaisa Papa igal hommikul lahtise akna all võimleb. Poolpaljalt nagu sõjaväes, aasta ringi. «Kas sulle meeldib see?» küsisin segaduses. «Ega alguses meeldinud, aga nüüd ei taha küll päevagi vahele jätta,» vastas ta naerdes ja lisas, et nii püsib veri elavana.
Kui elu muutub mugavaks nagu toasussid ja tassike teed, muutub vaim tuimaks ja veri hakkab maha jahtuma. Isegi halbade, kurbade ja kurjade asjadega harjub. Kui king jalas ikka piisavalt kaua hõõrub, siis lõpuks ei tunnegi enam valu. Hea ja halb muutub normaalsuseks, kaob soov oma elu, maailma ja ennast muuta.
Sammal hakkab selga kasvama. Seda räägin oma kogemusest, mitte suurest tarkusest. Väga raske on ennast mugavustsoonist välja tundmatusse-ohtlikusse maailma sundida. Astuda kõrvale harjumuspärasest töö-trenn-kodu-internet-töö oravarattast. Vaadata ennast, oma elu ja tegemisi kõrvalt. Näha maailma pilvepiirilt.
Ega siis aita muu, kui tuleb teha midagi, mis hirmu naha vahele ajab. Otsida väljakutseid, mis eeldab oma võimete-teadmiste piiril tegutsemist. Minna vastu seiklusele, mis paneb jõu ja vastupidavuse proovile. Võtta riske, mis võivad lõppeda läbikukkumisega. Kõige rohkem olengi õppinud oma põrumistest, mitte õnnestumistest, ja miski ei süsti minusse nii palju elutervet alandlikkust, kui üks korralik ämbrisseastumine. Ja suurima elurõõmu annab teadmine, et suudan üle elada ka väga halvad ajad.
Ma ei ole julge, püüan olla vapper. Arg pelgab ja poeb peitu. Julge ei karda keda kuraditki. Vapper kardab, aga läheb ikka ohule vastu, silmad vidukil, sõõrmed puhevil ja iga rakuga hüppevalmis. Just sellisena tunnen ennast kindlalt, riske ja ohte teadvustades, mitte hoolides võimalikust läbikukkumisest, naerdes (natuke närviliselt) oma võimete piiride üle.
Mugavustsoonist väljaspool on mõistus vilgas, süda näeb ja kuuleb teravalt, veri on elus ja tuju laes. Ja seda vaimuvärskust on iga päev nii väga vaja. Nii äri edendamiseks, minu teismeliste poiste kasvatamiseks ja muidugi ka kaugsuhtes õnnelik olemiseks. Poolpaljalt akna all võimlema ma tõenäoliselt kunagi ei hakka, isegi mitte suvel.
Vaimu karastamiseks olen valmis aga uusi ja ebamugavaid projekte algatama, ka siis, kui pole üldse kindel, et hakkama saan. Järgmisena kavatsen õppida ühel või teisel moel lendama (stiil on veel kaalumisel), süveneda torikseente maailma ja avada veel paar söögikohta. Ikka selleks, et sammal selga ei kasvaks. Ja lõbus peab ju ka olema.