Miks üksildus on ohtlik lõks ja kuidas sellest välja pääseda

Foto: SCANPIX

Üksindus on isiklik ja subjektiivne kogemus, mis sõltub rohkem meie suhete kvaliteedist kui kvantiteedist. Mitte kõik üksildased inimesed pole üksi. Inimesel võib olla palju sõpru, tal võib olla ka elukaaslane, aga seejuures ikkagi tunda end emotsionaalselt või sotsiaalselt isoleerituna.

Mõnel saab üksildus alguse tasapisi. Üks sõber kolib ära, teine saab lapse, kolmas pühendub karjäärile, ja ühtäkki on suhtlusringkond, millele varem sai kindel olla, kokku kuivanud. Nädalavahetuseti pole enam kellegagi kokku saada. Üksindus võib tabada ka ootamatult suure elumuutuse tõttu, kui minnakse ülikooli või sõjaväkke, elukaaslane saab surma või minnakse lahku, alustatakse uut tööd või jäädakse pensionile, kirjutab Psychology Today.

Üksindus kui lõks

Üksindus soodustab ennasthävitavat mõttemalli, millest on raske lahti lasta. Asja teeb veelgi hullemaks see, et mida kauem keegi üksildane on, seda raskem on tal sellest välja saada, sest muuta tuleb nii enda kui teiste meelelaadi ja hinnanguid, mis seda isolatsiooni kinnistavad.

• Üksildustunne mõjutab meie taju nii, et näeme olemasolevaid suhteid veelgi negatiivsema ja pessimistlikumana. Eeldame, et keegi pole meie seltsist huvitatud ja kui kellegi tähelepanu püüeldagi, saab vastu näppe. Selle tulemusena ei näitagi me ise välja mingit initsiatiivi suhete loomiseks ja kui kuhugi kutsutakse, siis otsime vabandusi, miks mitte minna.

• Negatiivsus ja soovimatus sõpradele vastu tulla tekitabki olukorra, mil meie enda käitumine ja tõrjumine muutub eemaletõukavaks ja hirm üksinduse ees hakkab tahtmatult täide minema. Ise ei suuda olukorda selge pilguga näha ja teiste eemaletõmbumises nähakse kinnitust arvamusele, et teised lihtsalt ei hooli.

• Teised märkavad seda, kuid peavad enamasti üksildast inimest igavaks ja väheatraktiivseks. Kuna üksildane inimene on teistega suheldes kahtlev ja negatiivne, siis sellele lisanduv eelarvamus võib suuresti rikkuda uue partneri ja sõprade tekkevõimaluse.

• Üksindus on nakkav. Sotsiaalgruppide uuringud on näidanud, et üksildased inimesed nakatavad oma suhtumisega oma lähedasi, suunates ka nemad oma sotsiaalvõrgustike äärealadesse. Selle tulemusena ei paku järelejäänud sõbrad või tuttavad enam suhtlemiseks piisavalt võimalusi.

• Mida isoleeritumad me oleme, seda enam hakkavad sotsiaalsed oskused aja jooksul hääbuma. Suhtlemisoskus võib ununeda täpselt samamoodi nagu iga teinegi oskus, mis on arenedes omandatud. Kui suhtlemist jääb järjest vähemaks ja üksildasel inimesel on teistega väga keeruline vabalt suhelda, siis näeb ta selles jällegi tõestust, et viga on temas ja ta ei meeldi teistele.

Kuidas üksildusest lahti saada

Selleks, et üksindusest vabaneda, tuleb teha mitut asja, mis kõik sõltuvad teiste usaldamisest.

1. Haara initsiatiiv. Kui tunned, et oled sotsiaalselt isoleeritud, siis uuri, kus sa saaksid rohkem inimestega suhelda. Mine vabatahtlikuks või tegele aktiivselt hoidega, et uute inimestega tutvuda. Lisaks võiksid läbi vaadata oma telefonikontaktid ja sõbrad sotsiaalmeediakanalites, et teha nimekiri nendest, kellega sa pole ammu suhelnud. Ära hirmuta end arvamusega, et nad pole huvitatud.
2. Usalda inimesi. Kui oled nimekirja kokku saanud, siis võta iga päev kellegagi ühendust. Jah, sa pole neid küll ammu näinud ja võib-olla ei näidanud nad viimati suheldes suurt huvi välja, kuid anna neile võimalus. Usalda rohkem. Kutsu külla kohvile, napsule, või lobise niisama. Võid üllatuda, kui paljud neist su plaanidega kaasa tulevad.
3. Ole optimistlik. See täiesti normaalne, et kardad tõrjumist, aga pead olema enne kohtumist rõõmsas tujus ja avatud, et sinust kiirgaks positiivsust. Positiivne noot peaks säilima ka internetis suheldes. Selleks on lihtne nipp – kasuta emotikone. Rõõmus naerunägu mõjub palju sõbralikumalt kui tuim täherida.

Selleks, et üksildusest välja saada, pead seda kõigepealt märkama ja mõistma, et see on lõks. Sellest pääsemiseks pead olema vapper ja järjekindel. Ära kaota lootust, vabadus on magus.