Kuidas aidata koolikiusajat?

Foto: SCANPIX

Oleme kirjutanud palju sellest, kuidas aidata last, keda koolis kiusatakse. Tõenäoliselt on ka kiusaja mingis mõistes ohver – tal on ajend, mis paneb teda käituma nii, nagu ta käitub. Mis võib olla kiusaja taust ja kas ning kuidas peaks kiusajaga tegelema?

«Julged hoolida» küsimustele vastab Kristiina Treial, Tartu Ülikooli õppejõud, SA Kiusamise Vastu.

Uurimuste järgi on kiusajateks sagedamini lapsed, kellel on mõnes eluvaldkonnas probleeme – on puudusi turvalises kasvukeskkonnas, kannatavad ise vägivalla all või on selle vahetud tunnistajad, kalduvad agressiivselt käituma või on raskustes teiste suhtes empaatia tundmisega. Samas võivad kaaslasi kiusata ka täiesti tavalised või lausa populaarsed õpilased, kes teistega kambas olles võivad käituda väga õelalt.

Praegu ollakse uurimuste põhjal arvamusel, et üks kiusamise peamisi põhjuseid on soov oma staatust kaaslaste hulgas tõsta või kindlustada. Seetõttu tegutsevad kiusajad harva üksi. Neile on vaja publikut, kes nende tegevust tunnustaks. Kiusamise edukuse tagamiseks valitakse kergesti haavatavad ohvrid. Üks võimalus kiusaja peatamiseks on julgustada kõrvalseisjaid kiusamisele vahele astuma ja toimuvat taunima.

Paljud lapsed kiusavad teisi ka lihtsalt nalja pärast, teistele mulje avaldamiseks või puhtalt hoolimatusest. Sellisel juhul on abi vestlusest kiusamise mõjude üle.

Kiusaja abistamiseks kiusamise lõpetamisel

•     Pidage meeles, et kiusaja on ka kõigest täiesti tavaline laps oma rõõmude, murede, vajaduste ja võimalustega.
•     Rääkige käitumise sobimatusest, mitte sellest, et laps on halb.
•     Püüdke lapsega rahulikult vesteldes välja selgitada, mis täpsemalt toimus, kas see oli ikka kiusamine või hoopis tüli, arusaamatus. Millist rolli laps juhtunus mängis – kas oli kiusaja või kaasaaitaja.
•     Selgitage lapsele rahulikult tema tegude tagajärgi ning sellise käitumise sobimatust. Kiusaja võib põhjendada oma tegusid kas nalja tegemisega või sellega, et ohver ise on ju selline imelik. Selliseid põhjendusi ei saa aktsepteerida, selgitage lapsele teo tagajärgi.
•     Edastage lapsele selge sõnum – meelega teisele haiget tegemine ei ole mingil juhul lubatud! Ka tagasitegemine. Kiusamist hoiab pahatihti alles just mõtteviis – aga tema ju alustas.
•     Andke teada, et kui kiusamine jätkub, tulevad sellele ka konkreetsed tagajärjed. Seadke õiglased karistused.
•     Kinnitage lapsele, et toetate igati tema püüdlusi kiusamise lõpetamisel ja usute, et laps saab sellega hakkama.
•     Vajadusel tuleb lapsele õpetada alternatiivseid sobilikke käitumisviise, häid sotsiaalseid oskuseid, mida kasutada teise kiusamise asemel. Näiteks, kui kiusaja maksab ohvrile kätte valetamise eest, siis teise lõputu terroriseerimise asemel võiks hoopis täiskasvanu toel konflikti selgeks rääkida ja ühise lahenduse leida.
•     Pöörake tähelepanu suuremale sallivusele erinevuste suhtes, erinevused on rikkus. Täiskasvanute sallimatus teistsuguste inimeste suhtes on lastele eeskujuks, lapsed kipuvad selliseid suhtumisi võimendama, veel mustvalgemalt suhtuma ning nii saabki sallimatus hoopis uued mõõtmed.
•     Vaadake üle, milliste vägivaldsete kogemustega (filmid, mängud, peresuhted) laps igapäevaselt kokku puutub – kas neid annaks lapse vahetust keskkonnast eemaldada.
•     Mõelge, kas laps võiks vajada rohkem täiskasvanute järelvalvet või peaks tema vaba aja kasutust rohkem organiseerima (huviringidega näiteks).

Nii kiusaja kui ohver vajavad turvatunnet - tunnet, et nad kuuluvad klassikaaslaste hulka ja on olulised. Lapsevanemad saavad siin oma lapsele kinnitada, et hoolivad temast ning aidata leida enda väärtuse tõstmiseks ja suhteprobleemide lahendamiseks kaaslasi mittekahjustavaid viise.