- Voodimärgamine mõjutab lapse sotsiaalsust. Ta võib karta teistega suhelda, üritab neid vältida, emotsionaalne tervis halveneb ja enesehinnang langeb.
- Enamik vanemaid mõistab, et nad peaks last aitama, aga nad ei tea kuidas. Millest alustada, mida öelda?
- Nii füüsiline kui emotsionaalne karistamine toob siinkohal rohkem kahju kui kasu.
- Kui vanemad ei tea, mida teha, on neil vastuolulised tunded - oskamatus, häbi, ärevus, nõutus.
- Vanemad ei peaks arvama, et see probleem on kuidagi nende kasvatamisest tulenev, et see oleks justkui nende viga.
- Laps peaks tundma, et teda armastatakse ja toetatakse endiselt ka probleemiga võitlemise ajal.
- Kinnita lapsele, et see pole tema süü ja midagi ei ole halvasti.
- Kui laps on öösel voodisse pissinud, lase hommikul ka temal voodilinade vahetusega aidata. Sel viisil ta mõistab, et see ei ole midagi salajast ja häbiväärset.
- Kui laps teab, et ka paljud teised temavanused sarmase probleemi all kannatavad, tunneb ta ennast vähem üksiku ja murelikuna.
- Enamik lapsi, kes veel 5-aastasena voodit märgavad, ärkavad juba 7-aastasena kuivas voodis.
laps on 5-aastane ja märgab voodit tihedamini kui 1-2 korda nädalas;
kui laps märgab voodit harvem, aga see mõjub tema psüühikale ja suhtlemisele väga raskelt.
Selleks, et arst saaks õige ravi määrata, uurib ta lapse vanust ja pissimise sagedust.