Millised vangid teevad teie särke?

Kas teate, mehed, mida kannate? Sakslased Fabian, Björn, Leo ja Basti arutlevad Tallinnas, kes nende särgid küll õmbles. Ida-Euroopa vangide tehtud riiete vastu ei ole neil enda sõnul midagi, «kui need on kvaliteetsed». Foto: Marian Männi

Tõeliselt uuriv-puuriv lugu, mis paljastab halastamatu tõe, kuidas mõned eestlased lõunanaabreid ära kasutavad.

Küsimus: «Kas teie müüte vangide disainitud ja õmmeldud särke?»
«Särke ja kotte.»
«Kas teil oleks millalgi aega kohtuda?»
«Meil praegu ei lähe nii hästi. Helistage hiljem uuesti.»

Ee. Köhatus. Kui kreeklased ka nii oleksid öelnud, et me ei tule europarlamendi kohtumisele, meil ei lähe praegu hästi, kas president Martin Schulz oleks siis vastanud, et ah, kui hästi ei lähe, siis vist tõesti pole mõtet? Andke aga teada, kui jalad alla saate! Meil on teile paar küsimust.

Eestlase Toomas Plunti asutatud ettevõtte Heavy Eco müügilause on «Made in Prison». Tema oli see mees teisel pool toru. Ettevõtte kodulehel on kirjas, et riideid teevad Ida-Euroopa vangid. Aga kusagil ei mainita, kust need vangid tulevad. Kas Eestist, Lätist või hoopis Venemaalt? Ma ei ole veel kuulnud idaeurooplaste vanglast.

Kuigi see oleks ilmselt lõbus koht. Lätlane ja leedukas irvitaksid eestlase üle. Peamiselt küsides: «Miks sa nii aeglane oled?» Selle üle naeraks vaid venelane. Aga ainult sellepärast, et jälle üks põhjus baltlase üle naerda. Eestlane käiks kaebamas, et miks ta peab istuma türmis koos idaeurooplastega, mitte skandinaavlastega.

Aga võib-olla hoopis Poola vangid? Seda ei ole kirjas kusagil. Plunt ütleb vaid, et helistagu ma tagasi. Mida tähendab «ei lähe nii hästi» firma jaoks, kes vange palkab? Vangide disain ei ole piisavalt… vangistunud? Mehed joonistavad kottidele roosasid liblikaid? Ettevõtte Facebooki lehekülg annab aimu töömoraalist. Seal on suurelt kirjas: «Never rush to work. Never be late to lunch.» («Ära kunagi kiirusta tööle. Ära kunagi jää lõunale hiljaks.»)

Ega kolm aastat tegutsenud Heavy Eco kaubamärgist Eestis eriti teatagi. Sellest rääkis mulle iisraellasest sõber. Ta ütles: «Ma leidsin Eesti ettevõtte, kes toodab vanglates särke!»
«Selge, Ido. Ma just mõtlesin, et millega sa neil päevil tegeled.»
«Sa võiks nendest kirjutada.»

«Miks?»
«Mõtle ise! Müüvad Ida-Euroopa vangide õmmeldud riideid. Nii põnev!»
«Ido, ma ei taha su maailma küll lõhkuda, aga idaeurooplane on eestlase jaoks sama huvitav kontseptsioon nagu iisraellase jaoks Ameerika.»

«Mida see peaks tähendama?»
«Ei midagi. Hea küll, ma uurin välja.»

Kinnipeetute tuvastamine

Aasta hiljem. Kõik Heavy Eco kontakttelefonid kajavad vastu, nagu nimi lubab (Heavy Eco, s.o eesti keeles Raske Kaja). Inglismaa oma: ei helise. Eesti oma: «Telefon, millele te helistate...» Jaapani oma: pr-pr-prrr. Toomas Plunti mobiil ei vasta. Ja nii kolm päeva järjest. Ei helise, «Telefon, millele te helistate…», pr-pr-prrr, ei vasta. Ei helise, «Telefon…». Sellest saaks raadiohitt. Absoluutselt.
Lõpuks võtab Plunt vastu: «Saame augusti alguses kokku, ma praegu puhkan.»
«Jah, aga…»

Saaremaa metsakohin. Tuut-tuut.
Vanglatööstuse juhil Voldemar Nellisel on selle kohta öelda vaid: «Nojah. Vangid küll ei puhka.» Helistan talle viimases hädas, et uurida, ega ta Heavy Ecost midagi kuulnud pole.
«Ei ole.»

Vaatame ettevõtte kodulehele laaditud videot. Rahvusvahelise uudisteagentuuri Reuters ajakirjanik on vanglas kohal käinud ja tätoveeritud mehi õmblemas filminud. Nellis ei julge midagi arvata. Ütleb üksnes, et tema kaudu palkavad Eesti ettevõtted vange sise- ja välistöödel. Helistab viie minuti pärast tagasi: «Ma arvan, et tegemist on Vene vangidega.

Eestlastel on pruunid vormid.» Meestel videos on eri värvi riided. Peamiselt mustad. «Raudselt Vene vangid. Või Poola.» Nellise sõnul teevad Eesti vangid õmblustöid küll. Peamiselt voodipesu ja katteid. Vanglatööstuse kodulehel on kirjas, et kui lõiked on olemas, võivad ka tööriideid õmmelda. Milliseid riideid nad ilma lõigeteta õmblevad, seda kodulehel ei täpsustata. Helistan Pluntile tagasi.

Lätlaste plussid

Plunt ütleb, et ainus Eesti vangla, kus Heavy Ecole õmblustöid on tehtud, on Harku naistevangla. Aga seal oli ainult üks vang, kes oskas teha keerulisi asju – kotte. Ja pealegi ta vabanes. Vangid ei ole vist kõige püsivam tööjõud. Seal ei olnud ka võimalust õmmelda trikotaaži.

Kontseptsiooni loomise jaoks kohtus Plunt kuue endise Eesti vangiga. Neist jäi alles vaid kaks. Noist vaid üks suutis enam-vähem disaini juures kaasa rääkida. Tegelikult, ütleb Plunt, aitavad disainida hoopis noored Eesti disainerid ja kunstnikud. Pigem kunstnikud.

«Kas vangid siis ei disainigi?»
«Nemad aitavad Vene tätoveeringuid lahti seletada.»
«Aga kes ikkagi õmbleb?»

«Meil ei olnud siin Eestis selliseid finantsilisi võimalusi, et osta õmblusmasinad ja koolitada endised vangid välja. Oleks tore, kui endised vangid töötaksid meie juures täiskohaga ja toodaksid neid tooteid.» Plunt räägib ka, et ta Eestis ettevõtet väga ei reklaami, sest siin pole piisavalt turgu. Nad toodavad umbes 1500 särki aastas. Kotte vähem. Müüvad peamiselt ameeriklastele ja inglastele. Viimasel ajal ka brasiillastele.

«Praegu õmblevad Läti vangid nii särke kui kotte. Ja osa Poolas. Nii mehed kui naised. Lätlastega on lihtsam suhelda.»
Nii et lätlased!

Brasa on Läti erafirma, kes vange välja koolitab, palkab ja nende teenuseid ettevõtetele edasi müüb. Kõige rohkem on neil Eesti ettevõtteid – vähemalt kuus. Ettevõtte boss Olegs Krauja teiste firmade nimesid nimetada ei või. Vihjab vaid, et Läti vangid on eriti nobedad sõjaväevormide õmblejad. Läti sõjavägi kannab näiteks vangide õmmeldud rõivaid.

Kokkuvõttes: Eesti ettevõtted palkavad Läti vange. (Lp härra toimetaja: selle võib pealkirjaks panna. Kopeeriksin ise, aga mul ei lähe praegu nii hästi.)