Kuigi oma mõtetega (eelkõige negatiivsete mõtetega) hakkama saamiseks on olemas palju erinevaid tehnikaid, on nende põhimõte kõikidel üks – hakata märkama hetki, kui negatiivne või meid kahjustav mõte kerkib, et selle mõtlemine siis katkestada ja/või asendada positiivsega. Kõlab lihtsalt, eks? Aga kuidas on asi praktikas? Ja miks üldse oleks vaja mõtteid märkama hakata?
Kujuta ette, et sa elad vanemat sorti majas, mida köetakse ahjuga. Sul on toas kaks ahju – üks on uus ja korralik, mis annab kiiresti ja väga palju sooja, teine aga vana ja armetu, mis ajab suitsuvingu tuppa ja sooja ka eriti ei anna, sest on aastatega hõredaks jäänud.
Sa lähed igal õhtul koju ja sul on valik, kumba ahju kütma hakata. Sul on võimalus kütta vana ahju, kuigi TEAD, et sellest eriti sooja ei saa ning see tekitab sulle ainult probleeme (vingugaasi), või otsustad sa kütta uut ahju, mida tehes on sul 15 minuti pärast mõnus ja soe olla. Kumma sa valiksid?
Samasuguse otsuse peame langetama oma mõtlemise kohta igal hetkel. Meie peas on justkui kaks ahju – üks on uus ahi, mida küttes oma mõtetega ellu turvalisust ja häid emotsioone loome. Teine aga vana ja väsinud ahi, mida kasutades alati oma ellu probleeme tekitame. Uus ahi on loovuse ja positiivsuse ahi – see on valget värvi, alati puhas ja ilus. Vana ahi on rahulolematuse, ohvrimeelsuse ja saamatuse ahi. See on tahmane, mõrane ja näeb tõeliselt armetu välja.