/nginx/o/2013/09/08/2347008t1h63fc.jpg)
Ajaleht The Atlantic avaldas sel nädalal ühe isa kirja, mis õpetab nii erineva seksuaalse kalduvusega laste vanematele kui ka kõigile teistele vanematele, kuidas lapsi armastada ja kasvatada. Portaal Mommyish edastab sellest kirjast katkendeid.
Isa kirjutab: mu poeg kannab kleite, saage sellest üle!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei räägi oma töökaaslastele politseijaoskonnas oma pojast. See pole nende asi ja ma ei usalda neile sellist informatsiooni. Ma ei usalda seda, mida nad võivad mõelda või öelda mu selja taga, kuigi peaksid seda mulle näkku ütlema. Ma ei usalda neile infot niivõrd laheda lapse kohta, kui minu oma seda on.»
«Mu lähedased sõbrad teavad. Ma tean, et nad on mu lähedased sõbrad, sest nad ei tee suurt probleemi sellest, milline on mu poeg. Neid ei huvita, milliste mänguasjadega ta eelistab mängida või kas talle meeldib kleite kanda. Neid huvitab vaid see, et ta on õnnelik ja terve ja et mina oleksin talle hea isa.»
«Minu kui isa ülesanne on armastada last, kes on teistsugune, keda nähakse vahel sihtmärgi või teistest haavatavamana. Ta on minu jaoks sama eriline ja kallis kui mu vanem poeg, kelle kõige kallimaks varaks on taskunuga, kes mängib jalgpalli, kellele meeldivad peeretamisega seotud naljad ja kes hakkab alles märkama tüdrukuid.»
«Ma olen isa. Ma võtsin selle töö vastu ilma hoiatuste ja lisatingimusteta. Ma oskan loetleda kõigi Disney filmide printsesside nimesid ja seda, millises filmis nad on olnud. Olen oma poja küüsi lakkinud ja kiiruga küünelakki eemaldanud, kui ta kartis, et võib seetõttu kiusu ohvriks langeda. Ma ei tahtnud lakki eemaldada, ma tahtsin tal järgi käia ja kõigile sügavalt silma vaadata, kes mõtlesid tema narrimisele. Ma eemaldasin laki vaid seetõttu, et pojal hakkas tekkima paanikahoog. See oli tema otsus ja kui ta tahab end muuta, et tunda end turvalisemalt, siis ma aitan teda. Iga kord. Ilma küsimusi küsimata.»
«Mu naine hakkas blogi pidama sellest, kuidas kasvatada poega, kes südames tahab olla tüdruk. Alguses ma ei uskunud, et keegi seda loeks. Aga loeti ja me saime e-kirju vanematelt, kelle pojad on samasugused nagu meie oma. Mu naine on saanud e-kirju isadelt, kel on raskusi selle olukorraga leppida. Ma tunnen neile kõigile kaasa. Ma olen samas olukorras olnud. Ka mul on raske olnud. Väga. Aga ma olen ka palju arenenud.»
«Mu naiseni on jõudnud ka kirju, kus imestatakse, et kus on poja isa, justkui see poleks võimalik, et lapsel on olemas isa, kes lubab sellistel asjadel juhtuda. Kes lubab oma pojal naiselikult käituda ja riietuda. Neile inimestele ma ütleks, et ma olen siin ja kasvatan oma poega. Ma tahan teda armastada, mitte muuta. See, kui mu poeg kleidiga ringi keskleb, ei tähenda, et tema elust puuduks tugev isaeeskuju. Tema elus on isa olemas, väga tugev isa, kes on pühendunud poja kaitsmisele ja kes lubab tal kasvada selliseks, nagu ta ise tahab olla.»
«Mina võin ju olla mehine mees, aga see ei tähenda, et mu poeg samasugune olema peaks.»