Sten Sang: kõigest on kõrini!

Sten Sang. Foto: Erakogu.

Igaüks meist jõuab kord punkti, kus ei taha elult enam mitte midagi. Enamikku töörügajatest motiveerib seni raha ja võimu tagaajamine. Kuidas eluga edasi minna, kui seegi enam huvi ei paku ning tahaks üldse mitte olemas olla?

Statistika paljastab, et suur osa kahejalgsetest põeb kurikuulsat depressiooni ja veel popimat stressi. Mida endast kujutavad need uue aja haigused ja kuidas nad meie mõistusele haiget teevad?

Stress kui selline on kehale tuntud emotsioon ja vana semu. Mõõdukas koguses toimib ta meile kasulikult - paneb liigutama ja motiveerib. Ülemäärases koguses aga võtab jõu ära ning jätab alles kurnatud inimvare. Ülemäärane stress pingutab keha ja vaimu liigselt ning paneb muretsema ka kõige mõttetumate igapäevaste toimetuste pärast.

Paljudel meie seast kujuneb välja sundkäitumine. See on mingite harjunud tegevuste kordamine - näiteks veekraanide ja ukseluku ülekontrollimine. Väidetavalt on ka see on loomulik nähtus, kuna kipume unustama automaatselt tehtavaid asju. Aju ei mäleta, kas vesi sai kinni ja uks lukku. Samal põhjusel möödub ka aeg vananedes kiiremini - ajul ei ole midagi uut mäletada. Vanusega kaasneb rutiin ning õppida ei ole igapäevaselt enam midagi.

Aja aeglustamiseks soovitan reisida ning tähelepanu pöörata naljakatele detailidele igapäevaelus. See hoiab mõistust erksana ning võitleb kenasti ka halva tuju vastu. Halb tuju kipubki tulem, kui paneme oma aju automaatrežiimile ega märka elus midagi muud peale iseenda musta masenduse.

Miks see must masendus ikkagi tekib? Tean, et minu puhul tuleb ta väljapääsmatu olukorra tajumisest. Kui saan aru, et mina oma jõududega ei saa midagi paremaks muuta. Et olen juba pikemat aega peaga vastu seina jooksnud ning seeläbi hea tegemise asemel endale palju kahju teinud.

Üks huvitav lause, mida hiljuti mõnuga lugesin: «Ei ole olemas halbu valikuid. On vaid erinevad tagajärjed valikutele.» Tohutult vabastav on välja saada koleda vale valiku küüsist. Sellega on mind ja sind hirmutatud juba mähkmekandmisest saadik. Inetud pildid narkomaanidest tänaval lebamas ja all kiri: valed valikud...

Selle sama valede valikute ja nende hinnaga utsitatakse meid maksimumi andmise poole lasteaiast saadik. Me peame valima õiged ja head sõbrad, õppima tragilt ning võtma hiljemalt kahekümne viiendaks eluaastaks eluasemelaenud, mida maksame kuni oleme viiskümmend viis.

Just laenude ja kohustuste all elamine viibki masendusse. Ma pean kogu oma elu maksma, et olemas olla.

Ilma rahata ei ole mu elul mõtet ega võimalustki olemas olla. Huvi pärast küsin, kui paljud meist jätkaks oma ametikohal, kui raha teenimine ei oleks enam vajalik?

Tobedana mõjub olukord, kus haridussüsteem soodustab kõigeoskajate tootmist. Samal ajal need kõigeoskajad on õnnetud, kuna füüsiliselt ja vaimselt inimene ei saa ju kõike osata. Kunstis andekas ei pruugi matemaatiliselt osav olla. Koolis aga tunneb ta end seetõttu läbikukkujana. Järjekordne allasurutud talent.

Mäletan, kui turvamehena toidupoes töötasin. Julgesin poe adminnile öelda, et soovin raamatut välja anda. Naine põrmustas kohe mu unistuse ning sajatas: «Sinust ei saa kunagi kedagi!» Mõni aasta hiljem nägin seda sama heal kohal töötanud adminni suvalises turuboksis müümas... Ilmselt ei saanud hoopis temast kunagi kedagi. Oma kibestumise elas ta aga minu peal välja.