Vali lapsele ohutu koolitee

Koolitee. Foto: Sille Annuk / Postimees

Kooliaasta on algamas ja Maanteeamet paneb lastevanematele südamele, et esimesse klassi minevale lapsele tuleb valida kõige ohutum koolitee, olgu see siis kasvõi mõnevõrra pikem kõige otsemast.

Koolitee tuleks koos lapsega mitu korda läbi käia ja juhtida tema tähelepanu võimalikele ohtudele. Lapsele on liikluses kõige ohtlikum teeületamine, selleks tuleks valida võimalikest teeületuskohtades ohutuim. Selgitades lapsele, mida tuleb teeületamisel tähele panna, tuleb end asetada tema olukorda ja vaadata ümbritsevat lapse silmade kõrguselt. Tuleb hinnata lapse koolimineku aega nii, et laps ei peaks hiljaksjäämise hirmus kiirustades ennast ohtu seadma.

Jalakäijana liikluses

Lapsele on liikluses kõige ohtlikum sõidutee ületamisega seonduv. Sõidutee ohutumaks ületamiseks tuleb võimalusel valida sellised ületuskohad, mis on varustatud fooriga või kus sõidusuundade vahel paikneb ohutussaar ning kus ühes sõidusuunas ei oleks rohkem kui üks sõidurada, mis ühes etapis ületada tuleb. Samuti peab teeületuskoht, eriti kui see on näiteks maanteel, olema mõlemas suunas väga hästi nähtav. Pimeda ajal suurendab tee ületamise ohutust korralik tänavavalgustus.

Reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületades tuleb enne sõiduteele astumist peatuda ning veenduda, et läheneva auto juht sõitu aeglustades või seisma jäädes jalakäijale teed annab. Kui teel on mitu samasuunalist sõidurada, peab enne teise sõiduraja ületamist hoolikalt vaatama, et peatunud sõiduki varjust välja sõitva auto juht samuti jalakäijale teed annab. Kindlasti tuleb lapsele meelde tuletada, et sõiduteed ei tohi ületada kiirustades või joostes.

Sõiduteed ei tohi mingil juhul ületada parkiva auto või peatuses seisva ühissõiduki varjust, kuna laps ei näe möödasõitvaid autosid ning autojuhid ei märka takistuse varjust sõiduteele astuvat last.

Nähtavust piiravaid takistusi võib olla teisigi, näiteks sõidutee ääres kasvav puu, tänavavalgustuse post, madalal kõrgusel asetsev liiklusmärk (nagu näiteks ümberpõike suuna märk ohutussaarel), tänava või sissesõidutee nurgal olev hoone või kõrge plankaed.

Kuigi paljud lapsed viiakse hommikul kooli autoga, tulevad nad päevasel ajal koolist koju enamasti ikka iseseisvalt. Samuti liiklevad lapsed iseseisvalt koolitundide järgselt, käies mõnes huviringis, võttes osa treeningust või kohtudes sõpradega. Seetõttu ei tohi lapse iseseisva liiklemise õpetamisse suhtuda pealiskaudselt.

Algklassiõpilasega tuleb koolitee koos läbi käia iga õppeaasta eel ning suunavate küsimuste abil võimalda lapsel endal rääkida, millele ta liikluses tähelepanu pöörab, milliseid ohte ta näeb ning kuidas ta käitub sõiduteed ületades. Sõidutee tuleb ületada nii ühes kui teises suunas ning lapse jaoks keerukamad ületuskohad ka mitu korda, sest liiklussituatsioon neil on samuti pidevalt muutuv. Selgitusi jagades ja last sõidutee ületuskoha juures õpetades on täiskasvanul soovitav kummarduda või kükitada, nii et ta näeks liiklust lapse silmade kõrguselt. Lapsel võib lühikese kasvu tõttu palju olulist märkamata jääda, mis täiskasvanule, kes ulatub liiklust jälgima üle sõiduauto katuse, enesestmõistetavana tundub.

Väga oluline on lapsele lapsevanema eeskuju liiklus reeglite järgi käitumisel. Laps matkib täiskasvanuid ning järgib ka vale või ohtlikku käitumist. Kui täiskasvanu enda kogemusest mõnel juhul oskab otsest ohtu vältida, siis lapsele võib vale käitumisharjumus üsna kiiresti saatuslikuks saada.

Lapse riietus tuleb varustada helkuriga, kuna sügisõhtud hakkavad pimenema iga päevaga järjest varasemalt ja peatselt muutub pimedaks ka hommikune koolimineku aeg. Kasutada võib kas rippuvat helkurit või siis võib helkurmaterjal olla ka püsiv alt riietele kinnitatud. Helkur peab olema kinnitatud selliselt, et see oleks näha võimalikult mitmest suunast ning et laps seda oma kehaga võimalikult vähe varjaks.

Rippuv helkur tuleks riietele kinnitada nii, et see jope ääre alt välja ulatuks ning jääks rippuma umbes põlve kõrgusele. Helkurit tuleb hämaras ja pimeda ajal kasutada nii maantee ääres liikudes kui ka linnaliikluses.

Jalgratturina liikluses

Iseseisvalt tohib laps sõiduteel jalgratast juhtida mitte enne kui 10-aastaselt ning tal peab olema jalgratturi juhiluba. Jalgratturi juhiloa saamiseks tuleb läbida koolitus ning sooritada eksam. Koolitus on vajalik jalgratturile oluliste liiklusreeglite tundmaõppimiseks, liikluses olevate ohtude äratundmiseks ning nendesse sattumise vältimiseks.

Kõnniteel, õuealal ning jalgratta- ja jalgteel sõites juhiluba küll nõutud ei ole, kuid sellegipoolest peab jalgrattaga liiklev laps oskama arvestada mitmete ohtudega. Olenevalt sellest, kas jalgrattur sõidab sõiduteel või jalgratta- ja jalgteel, on nii liiklusolukorrad kui ka -ohud mõnevõrra erinevad.

Jalgratta- ja jalgteed või kõnniteed kasutavale jalgratturile, nagu ka jalakäijale, kaasnevad kõige suuremad ohud kohtades, kus jalakäijale või jalgratturile liiklemiseks ettenähtud tee lõikub sõiduteega, millest tuleb üle minna.

Kuigi liiklusseadus lubab jalgratturil sõiduteed ületada ka sõites, on vähese liiklemise kogemusega lapsel kõige ohutum jalgrattatee ja sõidutee lõikumise kohas jalgrattalt maha tulla ning ületada sõidutee jalgratast käekõrval lükates. Sel juhul on laps jalakäija staatuses ning reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületades on sõidukijuhil kohustus jalakäijale teed anda.

Kui aga sõidutee (näiteks mõni kitsam tänav või sissesõidutee) ületada sõites, siis tuleb enne sõiduteega lõikumise kohta sõidukiirust vähendada jalakäija kiiruseni (ca 3-7km/h, et autojuht jõuaks jalgratturit õigeaegselt märgata), enne sõidutee ületamist peatuda ja kindlasti veenduda, et tee ületamine on ohutu ning autosid lähenemas ei ole.

Jalgratturi juhiloa puudumisel laps iseseisvalt liigeldes jalgrattalt maha tulemata sõiduteed ületada ei tohi. Jalgratta- ja jalgteel ning kõnniteel sõites peab jalgrattur arvestama ka seal liikuvate jalakäijatega ning ei tohi jalakäijaid neist möödudes ohustada.

Sõiduteel jalgrattaga liiklemine on lapse jaoks seotud suuremate ohtudega, kui sõitmine jalgratta- ja jalgteel või kõnniteel ning et sellega toime tulla, peab laps oluliselt rohkem tundma sõidukijuhile nõutavaid liiklusreegleid. Samuti peab ta oskama arvestada teiste sõidukijuhtide käitumise ja ka nende võimalike eksimustega, et ise kõiki liiklusreegleid täites mitte õnnetusse sattuda.

Sõiduteel sõitmist võiks vajalike liiklusteoreetiliste teadmiste olemasolul hakata harjutama väiksematel kodulähedastel teedel täiskasvanu saatel ning järk-järgult uusi kogemusi omandades. Seda lubab ka liiklusseadus, nähes ette, et täiskasvanu vahetu jä relevalve all võib jalgratast juhtida laps alates 8-aastaselt ka siis, kui tal jalgratturi juhiluba veel ei ole. Iseseisvalt sõiduteel sõitmiseks on kuni 15-aastasel lapsel jalgratturi juhiloa olemasolu kohustuslik.

Jalgratturil ja jalgrattal nõutava ohutusvarustuse kohta on tarvis teada, et alla 16-aastane jalgrattur peab mistahes teel (nii sõiduteel, jalgratta- ja jalgteel kui ka kõnniteel) sõites kandma kiivrit.

Pimeda ajal ja hämaras liigeldes peab lisaks põhivarustusena nõutavatele helkuritele jalgrattal põlema ees valge ja taga punane tuli. Jalgratturi parema märgatavuse saavutamiseks on soovitav nii valges kui pimedas sõites kanda ohutusvesti või helkurmaterjaliga varustatud eredavärvilist riietust.