Hoolimata selle ameti pikast ajaloost on koduõpetajate teema vastuoluline paljude vanemate jaoks. Ühelt poolt ka mõistetav – seaduse järgi peaks andma üldhariduskool piisava hariduse ja miks peaks ise vaeva nägema võõra inimese kaasamisega ja sellega kaasnevate kuludega. Koduõpetajatest kirjutab lähemalt Julged hoolida Facebooki lehel Pere24 projektijuht Diana Poudel.
Teiselt poolt on paratamatult üldhariduse puhul probleeme sellega, et õpilased on erinevad. Keegi on targem ja keegi on rumalam ning mõlemal äärmusel on koolis keerulisem, kui keskpärasel õpilasel.
Siinkohal on võibolla nii mõnigi lapsevanem veidi üllatunud, et mainin ka keskmisest andekamaid õpilasi, kuid tegelikkus on see, et koduõpetaja ei ole tegelikult plaaster, mida peaks kasutama alles siis, kui midagi on katki ja vajab ravi. Kujundlikult võrdleksin ma koduõpetajat hoopis vitamiiniga – muidugi tasub ka haigele lapsele anda vitamiine, kuid seda ei tasuks unustada ka terve lapse puhul, sest vitamiin aitab organismi hoida tugevana.
Sama loogika on tegelikult ka koduõpetaja puhul – üldjuhul kiputakse koduõpetajat otsima siis, kui koolilaps tuleb koolist tunnistusega, mida kindlasti ei tahaks sugulaste kokkutulekul avalikult näidata ja mõnikord oodatakse niikaua, kuni sagenevad ka muud probleemid, kuna õpilase motivatsioon kooli suhtes on jõudnud nulli.
Olgem ausad – koduõpetaja ei suuda teha imesid ning üldjuhul võtab probleemide parandamine aega sama palju kui nende teke. Paratamatult kipub olema nii, et vanemad ootavad imesid ning kui koduõpetaja pole kuu või paariga suutnud suurt muutust tuua, siis hakatakse otsima uut või lüüakse käega.
Aga kui kaasata koduõpetaja juba siis, kui näete, et lapsel on veidi raskusi kodutöödega ning ise ka enam väga aidata ei oska/saa, siis kohene koduõpetaja kaasamine tähendab üldjuhul seda, et paari tunniga on laps saanud puuduva osa selgeks ja seega ei teki edasisi probleeme.
Kui koolis on igav
Kindlasti ei tohi unustada ka tarku lapsi – kui neil on koolis igav, siis see võib viia paljude probleemideni. Igavus on sama ohtlik tunne kui saamatus ja et seda vältida, siis miks mitte anda lapsele võimalust koduõpetaja abiga kiiremini õppekava läbida? Ma ei pea siinkohal silmas, et laps puhtalt koduõppele jääb, aga koduõpetaja abiga on täiesti võimalik kooliga kokkuleppel 2 klassi korraga teha ning läbi selle ka kiiremini uusi väljakutseid leida.
Siia lõppu tahaksin lisada kaks lugu oma ülikooliajast, kui olin ise koduõpetaja ja andsin matemaatikatunde põhikoolile ja gümnaasiumile.
· Esimene lugu räägib neiust, kes tuli Tartusse gümnaasiumi ja kelle vanemad palkasid mind, et aitaksin neiu matemaatikas järjele. Juba esimese tunni ajal selgus, et neiu ei oska 10x10 korrutustabelit ilma kalkulaatori abita – rääkimata veel mõnest keerulisemast valemist. Seega olid probleemid kuhjunud aastaid ja paratamatult peale paari nädalat pidin vanematele ütlema, et mina lihtsalt ei suuda antud juhul aidata. Tean, et neiul oli veel mitu õpetajat, kuid ükski ei suutnud püsida üle kuu.
· Teine lugu on ühest 7. klassi poisist, kellel oli samuti tekkinud probleeme matemaatikas. Pärast kahte õppetundi avastasin, et tegu on vägagi intelligentse noormehega, kes lihtsalt ei suutnud kuulates teoreetilist infot omastada ja klassiruumis kippus tähelepanu hajuma. Alati kui kohtusime, siis esimesed 5 minutit rääkis ta raamatutest, mida oli vahepeal lugenud, ja arvutimängudest, mida mänginud. Pärast seda oli järgnevad 55 minutit tema tähelepanu absoluutselt minu päralt. Kahe kuuga said kolmedest neljad ja viied, kuid vanemad kutsusid kord nädalas mind ikkagi kohale, et vaataksime koos üle nädala jooksul õpitu ja kui võimalik, siis aitaksin valemid panna ka reaalse elu konteksti. Ütleme nii, et neid õppetunde ootasin ma ka ise rõõmuga ja kordagi ei tekkinud tunnet, et ei viitsi või ei taha minna.
Seega minu soovitus on koduõpetaja kaasamist mitte karta – see ei tähenda, et teie laps on rumal, vaid lihtsalt seda, et te olete lapsevanem, kes tahab oma lapsele parimat. Ja individuaalne õpe on alati parim viis, kuidas asjad süvitsi selgeks saada.