/nginx/o/2009/04/18/165213t1h52dc.jpg)
Selle nädala alguses kirjutas meedia lasteaedadele tuttavast probleemist – on peresid, kes ei saa võimaldada oma lapsele mõneeurost teatripiletit. Muuseas mainiti ära ka Heino Seljamaa nimi. Väga pikka aega lastele esinenud mees ütleb, et esitatud seisukohad ei kuulu talle.
Esialgu mainiti teemast kõnelevas artiklis, et arvamusfestivalil võttis publiku seas sõna just Seljamaa seisukohaga, et õpetaja peaks leidma ise selle raha, et lapse eest teatripilet tasuda, sest lapse häbistamine on lubamatu. «See ei vasta tõele, see ei ole minu seisukoht,» ütleb Seljamaa. Ta kinnitab, et arvamusfestival tema ei viibinud ning seega ei saanud ka neid sõnu öelda. Praeguseks on info artiklis parandatud.
«Kui probleem puutuks vaid mind, unustaksin eksimuse,» ütleb Seljamaa ja nendib, et hetkel on arusaamatus langenud väga kehva aja peale, sest just praegu peab ta läbirääkimisi ning paneb kokku oma esinemiste plaani. Praeguseks ei ole veel keegi isiklikult tema käest aru pärinud, kuid Seljamaa on valmis, et selle hooaja jooksul võib tulla ette olukordi, kus ta tekkinud segadust selgitama peab.
«Probleem on kahtlemata olemas, aga seda ei ole muidugi nii palju,» räägib ta. «Selles teemas on minu seisukoht, et minu etendustele pole ükski laps ukse taha jäänud,» ütleb Seljamaa, et kui kasvataja murega tema poole pöördub või kui ta ise enne etendust saalist väljaspool kõndides mõnda konutavat last näeb, kutsub ta nad alati hoolimata puuduvast piletirahast etendust vaatama. Kindlasti on ka neid kordi, mil Seljamaa teadmata on keegi tulemata jäänud, sest sellise probleemiga näitleja poole pöördumine võib olla kasvatajate jaoks piinlik teema.
Pileti hinna kujunemine oleneb paljudest teguritest. Päris uued etendused on kallimad ja pikalt repertuaaris olnud oluliselt odavamad, kuid Seljamaa on seadnud hinnapiiriks 2 eurot, millest kallimat hinda ta mitte kunagi ei küsi.
Eile ütles heategevusfondi Aitan Lapsi SA nõukogu liige Rauno Raal, et tänu tekkinud diskussioonile võtavad nad arutlusele ka selle, kuidas ka «rändteatreid» lülitada oma heategevusprojekti. Kommentaarides ütles üks lugeja, et rändteatrite suhtes on tal ettevaatus: «Sest ütleme ausalt, nii lasteaedades kui koolides käib päris palju mütsiga lööjaid teatri nime all ja, et mitte soodustada nende veel rohkemat käimist, siis see rändteater peaks ka mingile kvaliteedikriteeriumile vastama.»
«See on täiesti tõsine küsimus,» tõdeb Seljamaa, et probleem on olemas. «Ma ju kuulen seda, mida räägivad kasvatajad,» ütleb ta. Omaette kvaliteedinäitajaks on siinkohal organisatsiooni Assitej Eesti keskus, mis ühendab professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ning teatrispetsialiste. Hetkel kuulub organisatsiooni 17 erinevat teatrit või üksikesinejat. Seljamaa nendib, et paraku on ja neid esinejaid, kes ei soovivadki ajada oma asja täiesti omaette, organisatsiooni kuulumata.
Samas pakub Assitej lasteasutuste ja kultuurimajade esindajatele võimalust «põrsa kotist välja võtta» ja etendusi enne tellimist näha. Üle paari aasta on organisatsioon korraldanud ülevaatefestivali, mis on tasuta ja kuhu on loomulikult oodatud ka lapsed. Sellel aastal toimub üritus 16.-18. oktoobril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses ja 29.-31. oktoobril Tartu Uues Teatris ja Genialistide Klubis.