Millised olid talupere pulmakombed? II osa

Pulmad. Foto on illustreeriv. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

19. sajandi pulmad kestsid enamast 3 päeva kuni nädal aega. Niinimetatud kahe otsaga pulm toimus nii peigmehe kui ka pruudi kodus, kuid oli ka ühe otsaga pulmi, mis toimusid ühel pool, kirjutab Maablogis Pille Perner, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumi museaalse osakonna juhataja.

Esimene päev ehk saajapäev – pulmapidu algas mõlemal pool eraldi. Juba vara hommikul võeti ette meeleolukas ja kärarikas saajasõit, so sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel.

Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning laulu saatel tuli ta üles otsida. Üsna levinud oli ka komme pakkuda peiule mõnd teist neiut või isegi maskeerunud meest. Kui oma noorik leitud, asuti tagasiteele. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Teele süüdati lõkkeid, tõmmati ette köis või latt. Läbisõit lunastati viinalonksu või õllesõõmuga, mida kutsuti «passi» näitamiseks.

Uue kodu uksel võtsid nooriku vastu peiu vanemad. Üldise kombe kohaselt laotati lävepakule maha ka sõba või kasukas, millest üle pruut astus oma uude kodu. Laua taha viidud pruudile pandi sülle poisike ehk rüpepoiss, et sellega tagada hea lasteõnn. Pruut omakorda pidi viima andeid koldele, kaevule, aita, lauta, et sõlmida liit oma tulevase koduga.

Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks.
Traditsiooniline oli ka noorpaari tseremoniaalne magamaviimine esimese pulmapäeva õhtul, väga sageli pandi noorpaar pulmaliste kaaskonna saatel magama lauta, eriti lambalauta. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga.

Vakapäev. Pidu jätkus veel eraldi kodudes, aga pruudi sugulaste esindajad ehk vakamehed sõitsid veimevakaga mõrsjale järele. Toimus veimede jagamine ning mitmesugused rahakogumised.

Peale vakapäeva pühendati rohkem lõbutsemisele – tantsiti, lauldi, mängiti, katsuti jõudu, tehti pulmanalja.
Pulma lõpetas mõni traditsiooniline toit nagu kapsasupp, klimbisupp, koorega kartulid või muu, mis andis külalistele märku, et pidu on läbi saanud. Märku võis anda ka erinevate tegevustega nagu pulmalipu mahavõtmine, seinale koputamine jne.

Mõnel pool peeti nädal hiljem veel järelpulm ehk langujoodud. Pruudi vanemad, kes kahe otsaga pulmas polnud veel peigmehe kodus pidus käinud, läksid nüüd külla või Ida pool läks noorpaar koos lähemate inimestega neiu vanematele külla. Järelpulmas joodi ära ülejäänud õlu ning noorik sai kätte suuremad lubatud kingid.

Suurem muutumine pulmakommetes tuli 19. saj lõpul 20. saj alguses

Abiellumisele eelnes pikaajaline noorte isiklik tutvus ning ka meeldimine etendas üha suuremat rolli, kuid mõjutama hakkas sotsiaalne erinevus. Niinimetatud klasside vahelist abielu peeti halvaks tavaks. Kosja- ja pulmakombed lihtsustusid ning hääbusid järkjärguliselt. Kiriklik laulatus, mis oli senini olnud kohustuslik osa abielu seadustamisel, muutus üldiseks pulmaosaks. Sagedaseks muutusid ühe otsaga pulmad ehk pidu peeti vaid pruudi- või peigmehekodus. Lühenes pulmapeo pikkus ja vähenes kollektiivne abi pulmade korraldamisel.

Kui varem käis pruut kosja ja pulma ajal sugulastele ja tuttavatele pulmadest teatamas ja veimevakaande kogumas, siis nüüd peeti õigustatuks vaid vaesemate neidude kogumiskäike. Teada on ka, et 1903. aastal Saaremaal keelanud vallavalitsus igasuguse «kerjamise» oma valla piires ära. Pulmaande kingiti sest peale vaid ämmadele ja äiadele. Kui senini olid annid suures osas käsitöö ja rahvariided, siis nüüd täienes see moodsate riietusesemetega.

Muutus ka toidulaud. Kadus ära toidukoti komme ning ajakirjanduses hakati õpetama moodsaid pidutoite nagu salatid ja magustoidud. Ilmusid raamatud ning ka esimesed külakokad. Toidulauda muutis ka asjaolu, et pulmi ei peetud enam vaid hilissügisel ja talvel, nii oli võimalik pakkuda ka piimatooteid. Mitmeid toiduaineid ka osteti.

Muutuse tegi läbi ka pruutpaari pulmarõivas. Kadus senine rahvarõivas mis asendus nii-öelda linnamoega. Kombestikku trügis saksa päritoluga pruudipärjamäng, mis asendas tanutamise. Pulmad lühenesid veelgi ja sõdadeaegu polnudki sobilik pidutseda. 1930-ndatel aastatel asendusid hobused autodega. Vene laenuna tuli linnadest komme hüüda «Kibe» 19. sajandist kuulub eestlaste pulmatavasse ka abielusõrmuse sõrmepanek. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine – see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek.

«Üks õnnelik abielu on üleüldse üks tähtsama elu aja pikendajatest ja õnnelik võib abielu üksi seal olla, kus inimesed armastuse ja vaimupüüdmiste ühenduses paari heidavad.» Carl Robert Jakobson

Meil, C. R. Jakobsoni Talumuuseumis käivad noorpaarid pulmapidu pidamas, pildistamas ja kama ja karaskit maitsmas, oli ju karask kunagi väga hinnatud pulmaleib. Samuti saadavad peigmehed ja pruudid mööda Pärnu jõge teele perekonnanimesid ning meie kurepuule seotakse lasteõnne tagamiseks paelu. Samuti on abiellujatel võimalus tellida jakobsonlik paaripanemine veskis, mil noorpaar saab kuulda Jakobsoni mõtteid õnnest ja abielust ning noorpaar teeb läbi ka proovitöö tubliks perenaiseks ning peremeheks olemise kohta.