Kaido Pajumaa: kas rahulolematus on elu loomulik osa?

Kaido Pajumaa Foto: Motivaator.ee

Kas vastab tõele, et rahulolematus käib iga inimese elu juurde? Isegi kõige õnnelikumal inimesel on olukordi, mis teda rahulolematuks muudavad, arutleb koolitaja Kaido Pajumaa portaalis Motivaator. Kuid oled sa päriselt kunagi püüdnud mõista, millest rahulolematus tekib?

Kuigi rahulolematuse näilisi allikaid on palju (töömured, kodumured, suhtemured, rahamured jne), tuginevad need kõik ühel vägagi lihtsal mehhanismil – meie võimetusel hakkama saada oma ootuste, tahtmiste ja soovidega. Me tahame kogu aeg seda, mis meile meeldib (aga mida meil ei ole), ja me soovime vabaneda sellest, mis meile ei meeldi (aga see kipub meie elus kogu aeg olema). See mehhanism ei ole filosoofiline, vaid väga praktiline, ja see on esindatud igas olukorras, kus sa märkad oma rahulolematust kerkimas. Kui sa saad pahaseks oma elukaaslase või kolleegi peale, siis seepärast, et ta tegi midagi, mis sulle ei meeldi (sa ootasid, et ta käitub teisiti). Kui sa tunned, et su palk on madal, siis sulle meeldiks, et sul oleks suurem palk (aga hetkel ei ole see võimalik).

Kas see tähendab siis, et me ei peakski tahtma midagi oma elus paremaks muuta? Ei, vastupidi! Me peaksime tahtma kõike, mis meid «õnnelikuks» teeb, aga me ei tohiks panna oma meelerahu sõltuvusse sellest, kas me oma eesmärgid saavutame või mitte. Me peaksime pingutama ja töötama oma unistuste nimel, kuid praktika näitab, et tegelikult me ei tea, kas me lõpuks oma unistused saavutame või mitte. Kui me oskame eluga rahul olla ainult juhul, kui kõik eesmärgid ja unistused täituvad, võime 30 aasta pärast avastada, et elasime kogu elu ära millestki unistades ja millegi poole püüeldes, ja magasime elu enda maha. Kui sa hakkad aga märkama, kuidas pahameel rahuldamata tahtmistest tekib, astud suure sammu ilusama elu suunas.

Õpi tahtma ja nautima seda, mis sul juba on

Isegi, kui sul on suured unistused ja eesmärgid, siis kindlasti on sinu elus ka palju neid asju, mis juba hästi on. Mis oleks, kui püüaks hakata vähem tahtma neid asju, mida sul ei ole, ja rohkem nautima neid asju, mis juba on olemas?

Et seda teha, on vaja lihtsalt võtta hetk ja kaardistada ära kõik asjad, millega sa hetkel rahul oled. Muidugi tuleb pähe jätkuvalt palju mõtteid sellest, mis on halvasti, kuid pane praegu need kõrvale. Püüa leida üles kõik need inimesed, sündmused ja nähtused, mis sulle rõõmu pakuvad.

Mõtle iga päev regulaarselt nende heade asjade peale, sest iga kord, kui sa seda teed, tugevdad sa seda aju osa, mis sulle rõõmu valmistavaid sündmusi töötleb. Psühholoogid ütlevad, et aju on nagu muskel – kui sa kasutad seda aju osa, mis kogu aeg probleemidega tegeleb, jõuad sa ühel hetkel psühhiaatri juurde (sest lõpuks tundub, et elus ei olegi midagi head), kui sa aga kasutad rohkem seda aju osa, mis tegeleb elu helgema poolega, muudad sa nende sündmustega tegelevat aju osa tugemaks, mistõttu võid ühel hetkel avastada, et elu on juba praegu (eespool kõiki unistusi ning eesmärke) väga mõnus. Unistused jäävad, eesmärgid jäävad – aga sa leiad meelerahu eespool unistusi ning eesmärke.

Õpi tundma iseennast, ja tunne rõõmu igast hetkest

Kui ebareaalsed unistused ja tahtmised on märgatud ja nimekiri kõikidest headest asjadest koostatud, jääb üle vaid iseendaga rahu sõlmida. Et see saaks juhtuda, oleks vaja natukene iseennast rohkem tundma õppida ja tähelepanu pöörata sellele, kes me oleme ja millest me koosneme. Hästi lihtsustatult kirjeldatuna koosneme füüsilisest kehast, mõtetest ja emotsioonidest.

Et elu rahulikum oleks, võiksime hakata märkama (jälle see märkamine), kuidas need komponendid meile muret valmistavad. Olgu selleks siis tõusev (või ka kriitiliselt langev) kehakaal, kontrollimatud emotsioonid või meid masendusse ajavad mõtted – neid kõiki ühendab üks ühine omadus: kõik need on tegelikult meie enda kontrolli all. Meie ülesandeks on olla teadlik sellest, kuidas me mõtleme, end tunneme ja käitume. Mida enam me seda teha suudame, seda mõnusamaks elu muutub.

Üheks heaks tehnikaks ennast lähemalt tundma õppida, on hakata iseenda «mänguasjaks». Tegelikult ju meile meeldivad mänguasjad – lastele omad, naistele omad ja meestele omad. Kuidas aga oleks, kui jätaks kõik need välised asjad sinnapaika ja vaataks korraks, missuguseid mänge me ise erinevates olukordades mängime? Näiteks otsustame kaalu langetada, aga juba järgmisel päeval ei suuda end tagasi hoida, kui keegi meile lõigu pitsat pakub. Miks me ei suuda? Mida me sel hetkel tunneme? Kuidas me saaksime sellest soovist pitsat süüa üle olla? Need on küsimused, mida saame endale mängulises kontekstis esitada. Kas pole kummaline, et me otsustame midagi, aga ei suuda siis selle otsuse juurde jääda? On justkui mingid jõud, mis meie otsusest tugevamad on.

Mänguliselt lähenedes hakkamegi neid jõude jälgima, kuidas nad meiega mängivad. See on justkui jonnipunn – me tahame, et ta pikali jääks, aga jonnipunn ajab end ikkagi püsti. Sama kehtib ka meie kohta. Me tahame küll kaalu langetada, aga ei suuda valest toitumisest hoiduda ja end trenni sundida. Me tahame küll rahulikud olla, aga ei suuda oma pahameelt kontrollida. Me tahame küll õnnelikud ja positiivsed olla, aga ei suuda negatiivsusest ja kriitilisusest loobuda. Miks?

See, kas meie elu meile rõõmu pakub, on meie enda kätes. Hakates otsima vastust eelmises lõigus esitatud miks-küsimusele, hakkame tasapisi kontrolli iseenda üle jälle enda kätte võtma ja oma elu tasakaalukamaks muutma. Kui lähme aga vanaviisi edasi, ei muutu midagi. Kui õpime märkama ning end seeläbi juhtima, avaneb meie jaoks uus elu.