Poisid vajavad arenguks tunnustust, tüdrukud hellust. Need on ka kaks edukamat liikumapanevat jõudu. Nende defitsiit on üks tõsisemaid lapse trotsliku ja kiusliku käitumise ning negativismi tekkepõhjuseid. Kuid seda ma küll ei julge kinnitada, et lapse seletamatu varastamine just helluse defitsiidiga on seotud. Vahest ehk seda teed mööda, et tähelepanuta jäänud laps teeb igasuguseid pahandusi, et kasvõi riidlemisegi kaudu vanemate tähelepanu keskmes olla.
On märgatud, et pigem varastab see laps, kellel on palju asju, kui see, kel häid ja ilusaid asju napib. Küllus õhutab suhtumist, et asju võiks veelgi rohkem olla. Liiga palju asju käivitab küllastamatuse tunde. Lapsele tundub, et neil polegi mingit väärtust ja ka varastatud asi on vaid tühipaljas väärtusetu asi. Vaene laps näppab toitu ja maiustusi, rikkast perest pärit laps nihverdab ära ilusaid ja säravaid asju.
Poisid varastavad vahel oma üleoleku tunnetamiseks. Varastamist soodustab ka kadedus – kui sul on, pean mina ka endale selle saama. Ka kogumiskirg võib sundida varastama, kuid sel juhul vaid kindlaid kollektsiooni sobivaid asju.
Paarist kolmest mistahes põhjusel varastamisest võib saada harjumus, mida kunagi psühhiaatria ka vaimse hälbena (kleptomaania) käsitles.
Kui leiate lapse käes võõra eseme, siis ei tohiks temaga riielda ega teda karistada – ta tõepoolest ei oska oma teadvusenatukesega seletada, miks ta seda tegi. Targem on talle sisendada, et ta ise tahab seda tagasi viia.
Mida tähendab, kui laps ütleb tahan või ei taha? Ta ei oska oma tegevust seletada ega motiivi leida, vaid ütleb nii ausalt, kui oskab, välja oma alateadvuse seisundi.
/nginx/o/2013/08/19/1978562t1hd4c9.jpg)