Kaido Pajumaa: ela 2013. aastal teistmoodi. Ootamata

Ootamine. Foto: SCANPIX

Kas sa oled märganud, kuidas me kogu aeg ootame midagi? Kui me oleme alles väikesed lapsed, ootame, et saaksime täiskasvanuks, et keegi meid enam ei keelaks ja õpetaks, arutleb koolitaja Kaido Pajumaa portaalis Motivaator.

Kui me saame täiskasvanuks, hakkame ootama, kuidas elu paremaks muutub ja me ikka õnnelikuks saame. Ja tõenäoliselt, kui hakkame juba elu pärastlõunale jõudma (vanuses 50+), hakkame ootama, et veel midagi jõuaks ära teha, sest me võime avastada, kuidas suur osa elust ongi lihtsalt oodates möödunud.

Kui elaks õige viis aastat teistmoodi

Ma mäletan hästi seda 2007. aasta kevadpäeva Viimsis, kui ma otsustasin järgmised viis aastat teistmoodi elanud. Eelneval kahel aastal oli mu elu korralikult üle Ameerika mägede sõitnud - ma olin oma äridega pankrotis ja emotsionaalsuse ning eneseväärikusega täielikus madalseisus. Ja siis ma tegin otsuse. Ma lugesin sel perioodil palju eneseabi- ning psühholoogiaalaseid raamatuid ja jõudsin tõdemusele, et on olemas ka teistsugune elamise viis. Seni olin ma elanud kogu aeg ootuses, et midagi peaks juhtuma - ma peaksin saama edukaks, ma peaksin selle ja selle saavutama, ma peaksin need asjad korda tegema jne.

Raamatud ütlesid mulle aga, et sa võid õnnelik olla juba praegu. Isegi, kui kõik asjad ei ole veel nii hästi, nagu sa oma unistustes sooviksid, võiksid sa siiski püüda oma «õnnereegleid» muuta ja hakata keskenduma sellele, mis on juba hästi. Teisitiöelduna soovitasid need mul lõpetada ootamise ja lihtsalt õppida nautima seda, mida elu mulle juba praegu pakub.

Sel hetkel otsustasin ma proovida viis aastat. Ma sain aru, et muutused ei toimu üleöö, kuid samas ei tahtnud ma end ka täielikult selle «roosamanna» teooria propageerijatele ära müüa. Seega otsustasin ma lihtsalt proovida: «Ma elan järgmised viis aastat vaimsete seaduste järgi. Kui viie aasta pärast ei ole minu elu paremaks muutunud, võtan uuesti tagasi senise strateegia - püüan saavutada, ära teha, ja seeläbi õnnelikuks saada.»

2012 - mitte maailma lõpp, vaid tõelise elu algus

Need viis aastat läksid kiiresti, ja minu «lepinguline» tähtaeg saabus 2012. aasta aprillis. Ja mis minu elus muutunud on? Kõik! Absoluutselt kõik! Ei saa kuidagi öelda, et ma oleksin osanud päevapealt oma seni õpitud paradigmadest loobuda, ja alates järgmisest päevast kogu aeg õnnelik olla. Vastupidi. Esimesed kolm aastat olid väga rasked. Omaksvõetud mustrid olid visad muutuma ning ikka ja jälle leidsin ennast õnnetuna ja rahulolematuna.

Kuid siis, ühel hetkel tundsin ma, et minu pingutused on vilja kandnud. Üha enam tajusin seda, kuidas elu mind kannab ja pilved on elutaevast hajumas. Päike paistis üha sagedamini, ja hääleke peas kinnitas, et tehtud valik oli õige. Ma veendusin empiirilisele kogemusele tuginedes, et need seadused tõepoolset töötavad, ja selleks tuleb vaid uskuda ning lubada elul kanda end suunas, kuhu me oleme määratud minema.

Viimase viie aastaga on minu elu muutunud 180 kraadi. Kuigi aeg-ajalt tunnen endiselt, kuidas «vana Kaido» võimust võtab, ja seda eriti just emotsionaalsetes situatsioonides, on märkamisvõime nende aastatega nii palju arenenud, et saan oma sissejuurdunud automatismile üldjuhul kiiresti jälile ning oskan end uute ja teadlikult valitud mustrite juurde tagasi suunata. See tundub sulle tööna? Jah, see ongi töö. Oma elu muutmine ei tähenda tööd selles suunas, kuidas oma elu muuta (teen asjad korda, panen inimesed oma tahtmise moodi käituma jne), vaid ränkrasket tööd selles suunas, kuidas iseennast muuta. Ütleb ju vanasõnagi, et filosoofid uurivad maailma, meistrid aga iseennast. Sel korral otsustasin ma proovida viimast.

Lõpeta ootamine ja hakka elama

Kui keegi oleks mulle 2007. aasta detsembris kirjeldanud minu elu 2012. aasta jõulukuul, oleksin ma teda hulluks pidanud. Ma ei oleks iialgi osanud oodata selliseid pöördeid ja võimalusi, mida elu mulle pakkus, ja ma ei oleks iial osanud arvata, et ma suudan ning julgen selle kõigega kaasa minna. Aga see juhtus siiski. Täna teen ma tööd, mida ma armastan, minu kõrval on inimesed, kellest ma sügavalt hoolin ja ma märkan igapäevaselt pisikesi sünkroonsusi oma elus, mis annavad taas ning taas kinnitust sellele, et esimesena tuleb anda, ja siis antakse ka sulle.

Meil kõikidel on võime anda. Andmiseks ei ole vaja kullamägesid ja piimajõgesid, vaid piisab ühestainsast otsusest enda sees. Ja see otsus on väga lihtne - otsusta ära, mida sa elult tahad, ja samas ka seda, mida sa elule vastu annad. Ja ongi kõik.

Muidugi kõlab see spirituaalselt absurdselt, kuid nii nagu ma langetasin sarnase otsuse viis aastat tagasi, kutsun ma sind üles otsustama enda elu üle 2013. aasta teiseks pooleks. Sa ei pea võtma nii pikka perioodi nagu viis aastat. Piisab sellest, kui sa otsustad teistmoodi - ilma ootamata - elada ainult pool aastat või ühe aasta. Sellest piisab, et sa käivitad võimsad protsessid enda sees ning enda ümber, mis sinu kasuks tööle hakkavad, ja sulle piltlikult öeldes tiivad annavad. Kuid seda ainult juhul, kui sa ütled enda jaoks välja, mida sa vastu annad.

Elu ei taha meilt midagi muud kui seda, et me muutuksime paremaks inimeseks. See on midagi nii lihtsat, et see tundub võimatu. Elu ei taha, et me midagi saavutaksime või kuhugi jõuaksime, sest see on tema töö - kanda meid sinna, kuhu meie süda meid kutsub. Meie töö on eespool nimetatud ränkraske töö iseendaga. Märka seda, millest sa mõtled, ja vali mõelda iseendast, teistest inimestest ja kogu maailmast positiivseid ning tunnustavaid mõtteid. Märka, mida sa tunned, ja vali tunda rahulolu, tänulikkust ja hoolivust oma elu, iseenda ja teiste inimeste suhtes. Märka, mida sa oled ütlemas ning tegemas, ja vali sellised sõnad ning teod, mis teevad sind ja teisi inimesi õnnelikuks. Sellest piisab. Rohkem ei ole vaja oodata ja midagi teha.