Kaido Pajumaa: miks me arvame, et meie asjad kuuluvad meile?

Foto: SCANPIX

Sa sisened ruumi, kus on laua peal kolm mobiiltelefoni ja laua ümber istub kolm inimest. Kas sa tead, kellele milline telefon kuulub? Muidugi mitte, sest telefonid ja muud esemed kuuluvad meile ainult meie peas. Me võime küll öelda, et ostu-müügilepingud kinnitavad meie omandit, aga leping kinnitab ju vaid juriidilist kokkulepet kahe inimese vahel. Kas aga tegelikult üldse saab miski meile päriselt kuuluda või on kogu omamine näiline, küsib Kaido Pajumaa oma blogis Motivaator.

Kuigi ilma küsimata või lepingust lugemata ei ole võimalik ühtegi objekti kellegagi siduda, elame maailmas, kus kujundame oma identiteeti selle kaudu, mida enda omaks peame. Me «omame» ilusat kodu, uhket autot, kalleid rõivaid ja meeldejäävaid mälestusi maailma eksootilisimatest paikadest, mis kinnitavad meile, et oleme tegijad. Siiski peaksime meeles pidama, et faktiliselt võttes ei saa me omada mitte midagi. Me kõik oleme täiesti võrdsed, omamata midagi, sest omanditunne ei teki mitte kuskil mujal kui ainult meie peas.

Kuni millegi näiline omamine meie elu rõõmsamaks teeb, pole ehk asjast väga lugugi. Kui usume, et omame head karjääri, head elu ning palju võimalusi, ja seetõttu oma elust palju rõõmu tunneme, polegi vaja selliste teemade üle mõtiskleda. Kuid me ei saa unustada, et mõnikord kipume elus ka nendest asjadest ilma jääma, mida enda omaks peame. Sellises olukorras asendub elurõõm kiiresti valu ja stressiga, millest igaüks võimalikult kiiresti pääseda soovib.

Aga ka millegi kaotamine on ju näiline, sest me ei ole seda kunagi päriselt omanud. On olnud vaid mõte ja tunne, et see on meie oma, kuid väliselt ei suuda keegi meie omandit kinnitada, see kõik toimub meie peas. Me oleme seda asja võib-olla mingi aja jooksul kasutanud, see on meile palju rõõmu valmistanud, aga me ei ole seda mitte kunagi omanud. See on olnud üks suur illusioon, millesse oleme uskunud.

Oletame näiteks, et ostsid uue mobiiltelefoni, mille sa kahe kuu pärast kogemata kuhugi järve «viskad». Sel hetkel, kui sa telefoni said, võisid väga õnnelik olla. Samuti võisid sa selle kasutamisest rõõmu tunda – on sellel ju sinu jaoks nii palju kasulikke funktsioone. Esimesed paar nädalat võis see tunne eriti tugev olla. Aga hetkel, kui see järve kukkus, võis sind tabada suur pahameel, sest sa kaotasid midagi, mis oli sinu oma. Selle omamine oli tekitanud hea tunde, sest ühelt poolt oli see sinu jaoks kasulik, aga teiselt poolt võisid ka sõbrad sind mingil määral imetleda, et sul nii lahe telefon oli – see andis midagi sinu identiteedile juurde. Nüüd on see aga läinud, mistõttu on justkui ka osake sinust kadunud.

Tegelikult on see kõik loomulikult näiline ja illusoorne. Sa ei omanud kunagi seda telefoni ja sa ei jäänud sellest telefonist kunagi hiljem ilma. Need kõik olid mõtted ja emotsioonid, mis sulle omanditunde ja sellest lähtuvad head ning halvad emotsioonid tekitasid. Kuniks emotsioonid on head, pole häda midagi. Jama on aga selles, et meie elu on juba kord ebapüsiv ja pidevas muutumises, mistõttu asjad, mida enda omaks peame, kipuvad ühel hetkel meie elust lahkuma. Ja siis on valus.

Kuidas seda valu üle elada? Ehk ongi heaks võimaluseks see, kui näeme läbi selle näilise omanditunde ja aktsepteerime tõsiasja, et me lihtsalt kasutame hetkel neid asju ja tunneme nende kasutamisest rõõmu. Kasutamisest tulenev rõõm on siiras ja positiivne. Omamisest tulenev rõõm on aga salakaval, sest see on alati seotud meie identiteediga. Kui kasutusrõõm lõppeb, sest jääme mõnest asjast ilma, võime kasutada selle asemel midagi muud. Kui aga omandirõõm lõppeb, sest jääme mõnest asjast ilma, tunneme alati, et oleme inimesena millestki ilma jäänud, ja seda asendada on juba palju keerulisem.