Eesti naised on harjunud enese eest hoolisema ja on loomulik, et käiakse «küüntes»ning «ripsmetes», siis UK-s on see kõik luksteenus. Rohkem käiakse massaažis ja heaoluteenuseid nautimas. Suurema sissetulekuga kliendid aga salongi ei tulegi. Nad ei käi Londoni kesklinnas just tihti ja kuna nad liiguvad ainult autoga, mis on Londonis üks aeglasemaid liikumisviise, siis on kesklinnas asuvasse salongi tulek ka väga tüütu ettevõtmine. See tähendab ühtlasi seda, et mõnda klienti tuleb tema kodus teenindada.
Üks suuremaid erinevusi on kindlasti klienditeenindus. Klienditeenindust Eestis on ikka kõvasti vaja veel areneda. Tihti saan kodus käies lausa šoki sellest, kuidas teenindajana käitutakse. Londonis jääb klienditeenindaja viisakaks ka siis, kui klient täiesti jaburat juttu ajab.
Aga hüppaks veel algusesse, kui kerge või raske oli alustada?
Algus tuli tasaselt. Inglane ei jaga eriti seda infot, kui ta on midagi head leidnud. Kõige parem marketing tool on aga sinu töö. Kui see paistab silma, siis küsitakse ka sinu kontakte. Alguses panin ripsmeid oma tuttavatele ja siis hakkaski kõik lumepallina veerema.
Hetkel olen üks kolmest parimast tehnikust UK-s, kes pakub volüümiripsmeteenust, ja olen märganud oma klientuuri hüppelist kasvu just tänu sellele tehnikale. Klient, kellele on kord paigaldatud volüümiripsmed, ei soovi enam kunagi klassikalisi ripsmepikendusi, ja seda muundumise efekti näevad ka tema sõbrannad ja tuttavad.
Kui palju oli takistuseks immigrandi staatus?
Londonisse on pea kõik kuskilt mujalt tulnud. Halvakspanu ma tundnud ei ole, pigem ollakse siiani üllatunud, et mis koht see Eesti on ja kus ta asub. Olen suhteliselt rariteet.