Sten Sang: maailmaparandajad süüakse ära?

Sten Sang. Foto: Erakogu.

Maailm muutuvat paremaks ühe inimese haaval. Mis saab neist, kes ujuvad vastuvoolu ning ei lähe üldise ükskõikse meluga kaasa?

Soovitan teha ühe lihtsa katse –korja maast üles võõras prügi ja vii see õigesse kohta. Mis nägudega sind vaadatakse? Usun, et valdav osa lugejatest ei tihka sellist eksperimenti üldse ette võtta. Üks asi on talgute korras head asja teha. Hoopis teistsugune ning raskem väljakutse seisneb julmalt üksi erineda julgemises. Selle sama prügikatse tulemuseks on pea sajal protsendil juhtudest pigem segaduses nägu ümbritsejate poolt – miks ometi see inimene võõrast sodi üles võtta tahab? Ju ta mingi imelik tähelepanuvajaduses vaevleja on.

Prügiga jätkates – kord kõndis mu ees varateismeline kutt. Jõi oma karastusjoogi lõpuni ning viskas pudeli tagantkätt keset parki minema. Tõstsin pudeli maast ning järgnesin joogi omanikule. Koputasin õlale ning andsin viisakalt mõista, et ilmselt tal kukkus kogemata midagi maha. Üllatunud poisike võttis kadunud varanduses vaikides vastu. Võin vaid loota, et sellise rahuliku märkamise peale muutub temas midagi hoolivamaks. Minu õnneks ei kostitanud ta mind mahlaka sõimu ning lõuahaagiga nagu nii mõnigi asjakohase märkuse teinu varem tänuks on saanud.

Mäletan aastatetagust veidrat juhtumit suvisest Pärnu rannast. Jalutasin elukaaslasega kui kaugel eemal märkasin nooremapoolset viisakates riietes naisterahvast maha kukkumas. Reageerisin koheselt ning jooksin talle appi. Aitasin daami üles, kuid talle näkku vaadates sain aru, et tegu oli alkoholi liigtarvitajaga ning ilmselt ka kodutuga. Hinges valitses suur segadus – kas minusugune korralik inimene üldse peaks purjus alkohoolikut ennastsalgavalt aitama või peaksin õlgu kehitades mööda kõndima. Mokaotsast veel parastama ka stiilis, et ise naisterahvas ja joob nii palju, et jalad ei kanna.

Igal juhul jäid mulle meelde selle naise silmad. Joobest hoolimata peegeldus neis siiras tänu. Tänu eelkõige selle eest, et ma ei põlanud ära tema abistamist.

Järgmine mällu sööbinud eriline juhus toimus suvalisel sügispäeval bussipeatuses oodates. Olin end mõnusalt klappidest muusikat kuulama sättinud, kui järsku köitis tähelepanu tume mütsatus sõiduteelt. Madal päike pimestas autojuhti ning ta sõitis vanamemme ülekäigurajal hooga eemale pikali. Ehk käitusin lollilt kui toppisin end sündmuste vahele, kuid jälle jooksin abivajaja juurde. Sättisin memme käekoti talle pea alla toeks ja võtsin julgustuseks käest kinni. Veensin segaduses ja valudes vana naist rahulikult lamama ja väljakutsutud kiirabi ootama. Samal ajal kogunes uudishimulikke meie ümber. Kõige tüütumalt neist käitus üks vanapapi, kes kõval häälel niigi väriseva ja abituna pealt vaatavat autojuhti sarjama hakkas. Käratasin auväärses eas mehele, et ta ometi vait oleks ning sellega šokis memmel rahuneda aitaks. Üldjuhul ma ei ole eriline võõraste peale kärkija ning üllatusin isegi oma järsust käitumisest.

Huvitav on mõelda, mis käivitab inimeses aitamise ning sekkumise soovi. Iga olukord ju ei liiguta ning ei kõneta. Ka meedia soovitused jagunevad kahte leeri. Ühes julgustatakse ka kõige suvalisema joodiku ennastsalgavat aitamist. Teine leer kiidab pigem enese hoidmist ning eemaldumist potentsiaalselt ohtlikust olukorrast. Ilmselt kõige kurioossem soovitus, mis meelde on jäänud, kõlas nii, et maas lamavale abivajajale lähene tema pea poolt. Sel juhul ei saa võimalik kallaletungija nii kiirelt rünnata ning võidad aega põgenemiseks.

Minu sekkumised on seni hästi lõppenud, kuid alati hoian meeles eelmainitud soovitust. Väga kergelt võib abi osutajast endast saada abivajaja. Samal ajal tean, et kui sisetunne tungivalt sunnib mind kellelegi appi jooksma, ei ole mul enam pääsu. Olgu ma siis isehakanud Ämblikmees või Superman. Nõrgemat peab aitama. Ühel hetkel võib väga ootamatult abi vaja minna, kuid kui sel hetkel kõik mööda kõnnivad, on tagajärjed kurvad.