TEDx-i ettekanne: miks koduvägivalla ohvrid minema ei kõnni?

Leslie Morgan Steiner Foto: TEDx / ted.com

Leslie Morgan Steiner on kirjanik ja koduvägivalla all kannatanute kaitsja, olles ise pikalt olnud vägivaldses suhtes. Ta on avaldanud oma kogemustest ka raamatu «Crazy Love». Steiner rääkis TEDxRainieri konverentsil sellest, miks koduvägivalla alla kannatajad vägivaldsest suhtest ei lahku.

«Miks ta ära ei lähe? Miks ta jääb mehega, kes teda peksab?» on Leslie Morgan Steineri sõnul ühed levinumad küsimused, kui jutuks on koduvägivalla käes kannatavad naised.

«Ma ei ole psühhiaater, sotsiaaltöötaja ega ekspert koduvägivalla osas. Ma olen lihtsalt üks naine, kellel on oma lugu rääkida,» jätkas Steiner.

Ta oli 22-aastane, äsja lõpetanud Harvardi kolledži ning kolinud New Yorki, et noorteajakirjas toimetajana tööd alustada. Kuid tal oli ka suur saladus. Nimelt mees, keda ta pidas oma hingesugulaseks ja elu armastuseks, ähvardas teda korduvalt ära tappa. Nüüd tahab naine jagada oma lugu «hullumeelsest» armastusest, psühholoogilisest lõksust, mis on võtnud armastuse kuju.

«Ma ei näe välja nagu tüüpiline koduvägivalla üle elanud naine. Mul on bakalaureuse- ja magistrikraadid, ma olen töötanud paljude suurfirmade heaks. Ma olen peaaegu 20 aastat oma teise abikaasaga koos olnud, meil on kolm ühist last. Minu sõnum on aga järgmine: koduvägivald võib juhtuda kõigiga, olenemata rassist, religioonist, haridusest või sissetulekust. See on kõikjal,» rääkis Steiner.

Naise teine sõnum oli see, et kõigi arvates on koduvägivald ainult naiste probleem. Mitte päris. Üle 85 protsendi vägivallatsejatest on mehed ja koduvägivald leiab aset ainult intiimses ja pikaajalises suhtes, teisisõnu pere keskel - viimases kohas, kust tahaksime või loodaksime eest leida vägivalda.

Steineri sõnul sai temast koduvägivalla ohver tema noore vanuse tõttu. «16-24-aastased naised langevad USAs kolm korda suurema tõenäosusega koduvägivalla ohvriks kui teistes vanustes naised. Üle 500 neist tüdrukutest ja naistest tapetakse igal aastal vägivaldsete poiss-sõprade ja partnerite poolt,» teadis Steiner.

«Ma olin tüüpiline ohver ka seetõttu, et ma ei teadnud midagi koduvägivallast ega märkidest, mis võiksid selle eest hoiatada,» jätkas naine.

Mees oli tark, vaimukas ja armas

«Kui ma esmakordselt oma mehega kohtusin, siis mulle avaldas kõige rohkem muljet see, et ta oli tark ja vaimukas. Ta tundus nii armas. Üks nutikamaid asju, mida mu mees suhte algusest alates tegi, oli see, et ta lõi illusiooni, justkui mina oleks suhtes domineerivam pool. Ta armastas minu juures kõike, talle meeldis minu unistusi kuulata ja ta uskus minusse rohkem, kui keegi teine seda tegi. Ta lõi meie vahele ka maagilise usalduse, rääkides mulle oma suurima saladuse: ta koges lapsepõlves vägivalda oma kasuisa poolt.»

«Kui keegi oleks siis öelnud, et see tundlik, tark ja ilus mees hakkab ühel päeval dikteerima, kas ma võin meiki kasutada, millisele töökohale ma pean kandideerima, kes mu sõbrad võivad olla või kus ma jõulud tohin veeta, oleksin ma naerma hakanud,» sõnas Steiner. Miks? Sest mehes polnud kübetki vägivaldsust ega midagi, mis viitaks sellele, et ta võib manipuleerivaks ja agressiivseks muutuda.

«Ma ei teadnud, et vägivaldse suhte esimene samm on ohvri võrgutamine ning teine samm ohvri isoleerimine. Muidugi ei juhtunud see nii, et mees tuli ühel õhtul koju ja teatas, et «see armastav suhe on küll tore, aga ma pean su nüüd isoleerima, et sinu kallal vägivalda kasutada». Ei. Ta tuli koju ja ütles, et ta lahkus sel päeval oma töölt. Töölt, mis oli tema unistuste töö. Ja ta ütles, et tegi seda minu pärast. Ma olevat tekitanud temas niivõrd armastatud ja turvalise tunde, et ta ei pea ennast enam Wall Streetil tõestama.»

Mees lisas, et nad peaksid koos New Yorgist ära kolima, eemale kogu linnakärast ja jätkama kahekesi oma elu väikelinnas. Steiner ei tahtnud New Yorgist ja oma unelmate töökohalt lahkuda, kuid ta mõtles, et oma hingesugulase jaoks tuuakse ohvreid ning nõustus. «Ma ei teadnud siis, et kõnnin mööda hoolikalt laotud teed otse füüsilisse, majanduslikku ja psühholoogilisse lõksu.»

Kurjus avaldus uude kohta kolides

Väikelinna kolides soetas mees aga peaaegu kohe kolm relva: ühte hoidis ta autos, teist voodis padja all ja kolmandat kandis taskus. Mehe sõnul oli tal relvasid tarvis, et end turvaliselt tunda. Tegelikult olid need kolm relva sõnumiks naisele.

Mees ründas Steinerit füüsiliselt esimest korda viis päeva enne nende pulma. Ta hoidis naise kõrist kinni ning lõi naise pead korduvalt vastu seina. Hoolimata sellest oli naine kindel, et neid ootab ees õnnelik elu, sest ta armastas meest ning otsustas temaga ikkagi abielluda.

«Ta kahetses kohutavalt oma tegu. Ta ütles, et oli pulmade ja selle tõttu närvis, et meist kahest nüüd ametlikult perekond saab. Ta lubas, et ei tee mulle enam kunagi haiget,» jätkas Steiner. «Mesinädalate jooksul ründas ta mind aga veel kahel korral.»

Järgmise 2,5 abieluaasta jooksul ründas mees naist 1-2 korda nädalas. «Ma eksisin, kui arvasin, et see olukord on ainulaadne ja ma olen ainuke inimene, kes taolist asja peab taluma. Üks kolmest ameeriklannast kogeb oma elu jooksul kas vägivalda või jälitamist ja igal aastal kogeb 15 miljonit last vägivalda. 15 miljonit! Seega ma polnud üksi, meid oli tohutult palju,» jutustas Steiner.

Miks naine jäi?

Miks ta mehe juurde jäi? Vastus on lihtne: naine ei teadnud, et on koduvägivalla ohver. «Kuigi ta ähvardas mind relvaga, lükkas mind trepist alla, ähvardas tappa meie koera, tõmbas autovõtmed süütepesast välja, kui ma roolis olin ja valas mind üle kohvipuruga, kui ma tööintervjuu jaoks riietusin, ei tundnud ma kunagi, et olen naine, kelle mees peksab teda. Ma olin väga tugev naine, kes armastas sügavate probleemidega meest,» ütles Steiner.

Teine valus küsimus, mida naiselt on sageli küsitud, on: miks ta minema ei kõndinud? Steineri sõnul teavad aga vägivalla all kannatajad midagi, mida teised ei tea: vägivallatseja mahajätmine on erakordselt ohtlik, sest koduvägivallatsejate viimaseks sammuks on ohvri tapmine.

«Mul õnnestus lõpuks minema kõndida tänu ühele viimasele sadistlikule peksmisele, mis lõpuks mu mulli lõhki lõi. Ma taipasin, et mu armastatu tapaks mu, kui ma tal seda teha lasen. Seega ma otsustasin rääkida. Ma rääkisin kõigile - politseile, naabritele, perele, tuttavatele, isegi võõrastele. Ja tänu sellele olen ma täna siin,» meenutab naine.

«Mul on uus abikaasa, mul on kolm ilusat last ja meil on must labrador. Mul ei ole enam kunagi laetud relva oimukohal, mis mind tappa ähvardab ega inimest, kes mind peksab, kuid ütleb, et armastab,» võttis Steiner oma kogemuse kokku.

Ta soovitas kõigil enda lugu teistele edasi rääkida, sest vägivald saab kasvada vaid vaikuses, aga kui me sellest räägime, suudame sellele lõpu teha. «Meil, ohvritel, on vaja, et teised mõistaksid koduvägivalla saladusi. Koduvägivalla saab lõpetada sellele valgust näidates, seda avalikustades. Rääkige sellest oma lastega, kolleegidega, ükskõik kellega, vaid sel viisil saab seda peatada,» lõpetas naine ettekande.