Kuid ma eksisin. Sõbranna läks täiesti hulluks. Ta kuulutas meie ühistele tuttavatele, et ma kohtlesin teda kohutavalt. See tekitas minus veelgi halvema enesetunde ja muidugi tundsin piinlikkust. Palga hilinemine oli ju vaid ühekordne lugu, seda polnud enne juhtunud. Pealegi olime juba üle kümne aasta üksteist tundnud. Nüüd ma tean, mis selle kõige taga peitus, kuid sel hetkel olin haavunud ja tundsin häbi.
Viimane piisk oli see, kui ta jäi vahele minult varastamisega. Ühel päeval koju tulles nägin, et mu triikraud oli kadunud. Mõtlesin, et see on küll imelik. Hiljem helistas mulle mu ülikoolikaaslane, kes teatas, et mu lapsehoidja olevat üritanud talle triikrauda müüa. Nimelt MINU triikrauda. Mu ülikoolikaaslane teadis, et triikraud on minu oma, sest mul oli see juba ülikooli ajal ning seda «ehtisid» mitmed värvilised kleepekad.
Sama inimene teadis ka seda, et mu lapsehoidja oli hiljuti taas narkootikume hakanud tarvitama ning nüüd suutsin pildi enda jaoks kokku panna. Segamini maja, imelik mees, agressiivne viha, kui ma ei saanud talle kohe kogu palka maksta. Tundsin talle kaasa, sest ta oli niivõrd kaua kaine olnud, kuid siis tabas mind hirm - mu lapsed olid ju temaga! Mul jooksevad endiselt peast läbi mõtted, mis kõik oleks võinud juhtuda.
Lasin ta lahti, öeldes, et mu töögraafik muutus ning ma ei vaja enam lapsehoidjat. See kõik juhtus vaid mõni nädal tagasi, kuid ma pole veel suutnud temaga tõsiselt rääkida. Tahan aidata tal abi leida, sest kogu see olukord tekitab minus ebameeldivaid tundeid. Tunnen end rumalalt, et varem kõigest aru ei saanud - lisaks halvale sõbrale, olen ka halb ema, et oma lapsed sellise inimesega jätsin.
Head lugejad, millised on olnud teie kogemused lapsehoidjatega?