Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/08/10/1960514t1he22f.jpg)
Kui pidin pärast viimase lapse sündi tööle tagasi minema, painasid mind taaskord juba tuntud mured: kas mu lapsed on kaitstud? Kas lapsehoidja pöörab neile piisavalt tähelepanu? Kas ta hoolitseb nende eest? Arvasin, et ei pea selliste asjade pärast enam muretsema, kui palkasin ühe lähedase sõbra oma lapsi hoidma, kirjutab üks ema portaalis Mommyish.
Nüüd võin aga öelda, et kui ma oleks teadnud tagajärgedest, poleks ma sellist otsust langetanud. Peaksin mainima, et kuigi mu sõbranna oli hea inimene, oli tal keeruline minevik. Teismelisena oli tal poevarguste tõttu seadusega probleeme ja 20. eluaastates tarvitas ta narkootikume. Võite mind hukka mõista, et otsustasin oma lapsed endise sõltlasega jätta, kuid päev enne tema palkamist, tähistas ta seda, et oli juba kaheksa aastat kaine olnud, seega arvasin, et võin teda usaldada.
Üsna pea pärast seda, kui tema hakkas meie lapsi hoidma, hakkasid veidrad asjad juhtuma. Koju jõudes ootas mind eest räpane kodu, milles ma süüdistasin laste lohakust. Mu sõbranna tööülesannete hulka ei kuulundu koristamine, seega ma ei hakanud teda asjasse segama.
Ühel päeval töölt tulles nägin, et ta oli lastega õues. Kuid ta ei pööranud tähelepanu lastele, vaid vaidles tuliselt ühe mehega, kes oli minu jaoks tundmatu. Mees ulatas talle midagi ja kiirustas minema. Muutusid kahtlustavaks, kuid sõbranna kinnitas mulle, et see oli tema poiss-sõbra korterikaaslane, kes oli talle veidi raha võlgu. Jätsime asja sinnapaika.
Sellest hetkest alates hakkasid asjad aga üha halvemaks muutuma. Mu pangakaardiga juhtus midagi ja ma sain talle vaid poole palgast korraga maksta. Sain ülejäänud raha talle paar päeva hiljem anda, kui pangakontor avati. Tundsin süümekaid, kuid arvasin, et ta mõistab. Ta elab oma vanematega, seega ei pea ta üüri maksma ja tema poiss-sõber hoolitseb nende väljaminekute eest, seetõttu olin kindel, et palga hilinemisest ei tule suurt probleemi.
Kuid ma eksisin. Sõbranna läks täiesti hulluks. Ta kuulutas meie ühistele tuttavatele, et ma kohtlesin teda kohutavalt. See tekitas minus veelgi halvema enesetunde ja muidugi tundsin piinlikkust. Palga hilinemine oli ju vaid ühekordne lugu, seda polnud enne juhtunud. Pealegi olime juba üle kümne aasta üksteist tundnud. Nüüd ma tean, mis selle kõige taga peitus, kuid sel hetkel olin haavunud ja tundsin häbi.
Viimane piisk oli see, kui ta jäi vahele minult varastamisega. Ühel päeval koju tulles nägin, et mu triikraud oli kadunud. Mõtlesin, et see on küll imelik. Hiljem helistas mulle mu ülikoolikaaslane, kes teatas, et mu lapsehoidja olevat üritanud talle triikrauda müüa. Nimelt MINU triikrauda. Mu ülikoolikaaslane teadis, et triikraud on minu oma, sest mul oli see juba ülikooli ajal ning seda «ehtisid» mitmed värvilised kleepekad.
Sama inimene teadis ka seda, et mu lapsehoidja oli hiljuti taas narkootikume hakanud tarvitama ning nüüd suutsin pildi enda jaoks kokku panna. Segamini maja, imelik mees, agressiivne viha, kui ma ei saanud talle kohe kogu palka maksta. Tundsin talle kaasa, sest ta oli niivõrd kaua kaine olnud, kuid siis tabas mind hirm - mu lapsed olid ju temaga! Mul jooksevad endiselt peast läbi mõtted, mis kõik oleks võinud juhtuda.
Lasin ta lahti, öeldes, et mu töögraafik muutus ning ma ei vaja enam lapsehoidjat. See kõik juhtus vaid mõni nädal tagasi, kuid ma pole veel suutnud temaga tõsiselt rääkida. Tahan aidata tal abi leida, sest kogu see olukord tekitab minus ebameeldivaid tundeid. Tunnen end rumalalt, et varem kõigest aru ei saanud - lisaks halvale sõbrale, olen ka halb ema, et oma lapsed sellise inimesega jätsin.
Head lugejad, millised on olnud teie kogemused lapsehoidjatega?