Roosast limusiinist Soome taksojuhiks

Tegi kannapöörde: Astrid Kaver ja tema hõbedane töövahend. Foto: Tuuli Koch

Alustanud sadamas pilkupüüdva taksojuhiga vestlust inglise-soome segakeeles, aitas blond naine kaasa Helsingis juba nii tavapäraseks saavas eestikeelses teeninduses: «Kuhu ma võiksin teid viia?»

Sõit eestlanna Astrid Kaveriga lennujaama kulgeb kõigi reeglite kohaselt. Taksomeeter läheb tiksuma ja eestlane eestlasele omahinnaga diili teha ei saa. Meid pildistab taksosse istudes fotokaamera. Pahatahtlike sõitjate puhul saab fotoaparaadist videokaamera, et hiljem oleks kõik kenasti üles võetud. Seda pole Astridil seni vaja läinud. «Pole mul ka näiteks pipra- või pisargaasi. Kui seda lasta, siis oleks ju auto kolm-neli tundi rivist väljas,» suhtub ta oma uude töösse rahuga.

Ta räägib, et Eestis mõne aja eest ilma teinud uudis prostitutsioonile kaasaaitamise tõttu kinni võetud 18 taksojuhist pole üle lahe kajanud. «Eks selle teemaga tuli aastate eest ka enesel Eestis kokku puutuda,» tõdeb Astrid. «Aeg oli teine, neid maju oli palju. Soome taksojuhid pole juhtumi kohta minult küsinud ja eestlastest kolleegid siin on samuti vait.»

Neli aastat Eestis roosa limusiiniga inimesi sõidutanud Astridi Soome tööle jõudmine oli omanäoline. Lõbusas meeleolus neli Soome noormeest soovisid teha Tallinna linnas limuga ühetunnise tiiru. Sõit pikenes aga neljale tunnile. Hommikul sai Astrid ühelt neist telefonikõne: «Me soovime limusiini ära osta.» Olete kindlad? Äkki eilsest veel pidused? Aga ei. Soov oli kindel ja kaup tehti kohe. «Kui töövahend läinud, siis mis mina enam Eestis teen,» mõtles Astrid, sõitis Helsingisse ja mõne kuu möödudes sai temast oma firmas ainus naistaksojuht. Tal on praeguseks seljataga paarkümmend tööpäeva.

Astrid käis nõutud eksamil, kus saavutas 82 punktist 79. Ta peab teadma kõiki haiglaid, politseijaoskondi, vanadekodusid. Ta peaks teadma kõiki Helsingi 5200 tänavat ja 4200 baari-restorani. Vähemalt arvavad mõned kliendid nii. «Üks härra – soomlased üldse eeldavad väga head teenindust, kummardamist, uste avamist – istus autosse ja ütles piirkonna linnas, kuhu soovib sõita. Palusin, et öelge täpne aadress, saan navigaatorisse sisse lüüa. Härra kurjustas: «Miks te ise ei tea, kuhu peab sõitma?!» Vaidlus kestis ja kestis, tegemist oli minu esimese tööpäevaga. Püüdke andestada, ütlesin. Lõpuks ta väga ei taltunudki. Tegin viisakalt härrale ukse lahti ja tänasin väärt õppetunni eest,» naerab Astrid heledat naeru. «Aga ikkagi ta leidis, et peaksin teadma kõiki tänavaid. See oli väga hea kogemus.»

Taksojuhi töötasu kuus jääb keskmiselt 2500–3000 euro vahele. Pärast Eestis töö, õigemini töövahendi kaotamist kaalus ta ka müüjaks minemist. Kaalus pikalt, kas jätta Eesti ja minna võõrasse linna, kus keegi sind otseselt ei oota. Astrid käis Tallinnas poes, vaatas kassapidajate morne nägusid ja mõistis, et sellist elu ta siiski ei taha. «Soovisin teha midagi, millest ka kasu oleks,» ütleb naine.

Tööpäevad on tal 8–12-tunnised. Auto on kogu aeg töös ja kuna praegu on puhkuste aeg, siis saab ta teha ka pikemaid päevi. Soomes on päris palju naistaksojuhte, kuid enamik sõidab ainult päeval.

Autosse satub igasuguseid inimesi. «Mida ma olen siin märganud ja mis teeb kurvaks, on see, et venelased tulevad ka siia, näpud püsti ja räägivad vene keeles. Soomlased üldiselt ei räägi vene keelt, aga venelased eeldavad seda ikkagi,» tõdeb Astrid.

«Siin liigub päeval hästi palju vanu inimesi, kes ei jaksa käia, ei saa enesega hakkama, on palju puudega inimesi, ja kui ma neid aitan, kui olen lihtsalt normaalne inimene, siis imestavad nad, et miks ma seda teen,» imestab Astrid. «Taksojuhtidelt olen siin ka kuulnud, et eestlased veel aitavad, aga soomlased ise lisaliigutusi ei tee. Olin sellest täiesti hämmingus.»