William Sargant - õudustedoktor, kes rikkus sadade naiste elu

Säilinud foto sellest, kuidas doktor William Sargant oma patsiendi magama paneb. Foto: Kuvatõmmis videost

Veel seitsmekümnendatel tegutses mainekas Londoni kuninglikus Waterloo haiglas psühhiaatriadoktor William Sargant. Aastate jooksul viibis tema juhitavas osakonnas ligemale 500 noort naist, kellel oli diagnoositud depressioon või anoreksia. Omal ajal ülihinnatud psühholoogi ravivõtted rikkusid nende naiste elud ning mõned neist jätsid sinna oma elu.

Enamus toonastest psühhiaatrilise osakonna patsientidest olid teismelised tüdrukud ja naised varajastes kahekümnendates. Kõiki neid koheldi kui katsealuseid loomi, kelle peal psühhiaatria doktor William Sargant eksperimente läbi viis, kirjutab Daily Mail.

Sargant oli veendunud, et suudab depressioonis naisi oma julmade võtetega terveks teha. Nende naiste peal kasutati elekterkrampravi ning nii uskumatu, kui see ka ei tundu, isegi lobotoomiat (protseduur, mille käigus lõigatakse läbi aju otsmikusagarate ja taalamuste vahelised ühendused), kuid tollased patsiendid kartsid kõige enam seda kui neid nädalateks narkoosi mõjul magama uinutati.

Tavalised naised, mitte ilastavad maniakid
Kuigi doktor Sarganti jõledatest tegudest on briti meedias varemgi räägitud, tõstatas hiljuti avaldatud ilukirjanduslik, kuid juhtunust inspireeritud raamat «The Sleep Room» küsimuse, millised kirjeldatud õudused ka tegelikult aset leidsid.

Elizabeth Reed on 63-aastane briti naine, kes 1973.aastal viidi kuninglikku Londoni Waterloo haiglasse. Psühhiaatrilisel ravil olnud naine meenutab õudusega ravimeetodeid ja patsientide kohtlemist.

Väga vähesed Sarganti patsiendid on valmis või võimelised juhtunust rääkima. Elizabeth Reed leiab, et nende jutu tõsiseltvõetavust on kerge kahtluse alla seada. Juhtunust on möödas aastakümneid ning nad olid siiski psühhiaatriaosakonna patsiendid, mille tõttu ei taheta neid mõnikord uskuda.  Samuti ei suuda paljud neist kõike toimunut meenutada. «Me ei olnud mingid ilastavad maniakid, kuid kui sind  pannakse magamisruumi, ei saa sul olla selgeid mälestusi. Ma kaotasin oma minevikust suure tüki,» ütleb Reed.

Inglise tervishoiuministeerium väidab ametlikult, et neil ei ole alles dokumente ning ravilugusid ajast, mil doktor Sargant Waterloo haiglas töötas. Kuid Reedil on alles saatekiri 1973. aastast, millega ta haigla viiendasse osakonda suunati. Reedil diagnoositi sundneuroos, mis oli suuresti põhjustatud tema keerulisest lapsepõlvest. Naine ei varjagi, et oli tollal väga haige, kuid ta meenutab, et väga paljud kaaspatsiendid olid oluliselt leebemate sümptomitega, kuid neid kõiki raviti sama karmide meetmetega.

Pärast osakonda saabumist hoiti teda pidevalt uinutite mõju all ning elekterkrampravi sai ta vahel lausa igapäevaselt. «See oli nii hirmutav. Kõigepealt nad tegid sulle süsti, mille järgselt tundsid sa end justkui oleksid kuskile langenud. Pärast elekterkrampravi ei teadnud sa, kus sa viibid,» kirjeldab Reed.

Lõpuks viidi Reed narkoosiruumi ning ravimite abil pandi ta magama. «Ma olin ärkvel, kuid ei suutnud liigutada ega rääkida. See oli piin, lebada tunde seal pimeduses,» meenutab ta. Regulaarselt äratati naised üles, et neid toita või tualetti viia. «Me olime nagu elavad surnud. Ma ei saanud kõndida, mind pidi tõstma. Pärast seda pandi meid tagasi magama,» mäletab Reed.

Hoolimata surnutest ei sekkunud keegi
Sargant oli omal ajal erakordselt populaarne. Arvukad intervjuud ning avaldatud raamatud tagasid talle suure edu ning haigeid saadeti tema juurde ravile, sest teda usuti olevat parim.
Sargant kasutas «unetoa» meetodit kümme aastat ning teadaolevalt suri selle ravi käigus neli inimest, kuid keegi ei takistanud arsti selle meetodi kasutamisel. Sargant arvas, et ajutöö «mustrit» on nende protseduuride käigus võimalik ümber «programmeerida» ning ta eesmärk oli kustutada patsientide halvad mälestused.

Paljud on veendumusel, õudustedoktor Sarganti tööd hoiti riiklikul tasemel salajas. Teada on, et Teise maailmasõja ajal olid Sargant seotud sõjaväega ning töötas kaitseministeeriumi bioloogiliste ja keemiliste relvade uurimiskeskuses.

Sargant jõudis enne oma surma hävitada kõik dokumendid ning haiguslood, mis oleksid võinud anda aimu sellest, mis aastakümneid tagasi Waterloo haiglas tegelikult toimus.

Valediagnoosid?
Näitlejanna Celia Imrie oli kõigest 14-aastane kui temast Sarganti patsient sai. Imrie pole tänase päevani kindel, kas lisaks rahustitele ja elekterkrampravile ka teda magamisruumi viidi, sest patsiendid uinutati enne sinna viimist ning Imrie mälestused haiglast on katkendlikud.

1970. aastal Waterloo haigla viiendasse osakonda saabunud Hilary Jameson võrdleb seda põrgusse sattumisega. Jameson oli 17-aastane väga edukas õpilane, kes pärast vanemate lahutust enam ei söönud. Jameson, kes praeguseks on psühhoterapeut, rõhutab, et tegelikult polnud ta anorektik.

«Inimesed rääkisid sellest erakordsest Londoni mehest, kes võib imesid korda saata,» meenutab Jameson. «Ta oli kindla olekuga, pikk ja külm mees väga tumedate silmadega. Ta ei rääkinud minuga, ta lihtsalt ütles mu emale, et kui nad mind haiglasse ei pane, ma suren,» räägib naine.

Juba esimese haiglas veedetud pooltunni jooksul uimastati tüdruk väga kangete ravimitega. «Võimatu oli vastu astuda, sest sa olid pidevalt ravimite mõju all. See oli ebareaalne maailm ja ma olin hirmul,» räägib Jameson.

Jamesonile söödeti sisse suures koguses süsivesikuid, et ta kaalust juurde võtaks ning tal oli pidev hirm, et kui tal parem ei hakka, viiakse ka tema magamisruumi. Jamesoni peal näidati meditsiinitudengitele, kuidas anorektikute puhul elekterkrampravi läbi viima peaks ning ta meenutab, et Sargant oli tudengite poolt väga austatud mees.

«Kuid enamus patsiente viiendas osakonnas olid lihtsalt tüdrukud, kel oli probleeme oma peredega. See oli barbaarne,» räägib Jameson.

Sargant oli seotud CIA-ga
Üks hetkel juhtivamaid psühhiaatriaeksperte doktor Malcolm Lader meenutab, kuidas Sargant talle 1966. aastal magamisruumi näitas.  «Ausalt öeldes olin ma vaatepildist kohkunud,» räägib Lader. Ta kirjeldab, et ruum oli pime ning naisi tihedalt täis: «Seal kohutav pesemata kehade lõhn.» Lader rõhutab, et ei olnud mingeid tõendeid sellest, et pikaajalisel narkoosil oleks mingit positiivset mõju nende naiste tervisele. Samuti ütleb Lader, et Sargant manustas oma patsientidele kangeid ravimeid oluliselt suuremates kogustes kui lubatud. «Ma otsustasin, et ma ei saada kunagi kedagi sinna,» ütleb Lader.

Professor Lader selgitab, et tollal oli ta alles alustanud arst ning ta kartis öelda välja oma arvamust selle kohta, mida ta nähtust arvas. Sargant oli domineeriv ning meditsiinivaldkonnas kõrgelt austatud ning tema suhtlusviis ei andnud võimalustki seada Sarganti tegevuse väärtust kahtluse  alla.

Ilmselt pole kokkusattumus, et viies osakond ning Sarganti magamisruum suleti samal aastal, mil Sargant pensionile läks. Samal ajal, 1973. aastal, lõpetas CIA ka ametlikult oma ülisalajased mõtete kontrolli eksperimendid, mida tähistati koodnimega MKUltra.

Kuigi neid seoseid on raske tõestada, on kindel see, et Sargant rikkus sadade naiste elud. Kirjanik F.R. Tallis, kes on Sarganti tausta põhjalikult uurinud, leiab, et Sargant valis endale lihtsalt katsealuseid, kel polnud võimalik talle vastu astuda.

78-aastane Sussexi kunstnik  Stephanie Simons viibis 1967. aastal doktor Sarganti Londoni Harley tänava eluruumides. Simons kannatas depressiooni all ning tollal palus Sargant noorel naisel oma ülakeha paljaks võtta, et ta saaks hinnata antidepressantide määramise vajalikkuse. «Ta ei palunud mul end uuesti riidesse panna. Ta käskis mul toolile istuda, mu ülakeha oli endiselt paljas, ning nii rääkis ta minuga peaaegu tunni. Ta oli kindel ning professionaalne, seega ei julgenud ma midagi öelda,» meenutab Simons.

Al Qaeda kasutab Sarganti tehnikaid?
Kuigi tänapäeval ei võeta Sarganti meditsiiniliste väidete sisu tõsiseltvõetavalt, on maailmas endiselt huvi tema raamatute järele, mis annavad juhiseid, kuid inimeste mõistust kontrollida. Väidetavalt leidus tema ajupesu sisaldav raamat «Battle Of The Mind» Al Qaeda treeninglaagris Afganistanis.

Kuigi haiglana suleti kuninglik Waterloo 1976. aastal, elab Sarganti pärand neis naistes edasi.

Elizabeth Reed meenutab, et pärast viiendast osakonnast välja saamist ei suutnud ta tööalaselt jalgele saada. Turundust õppinud naine töötas supermarketis abitöölise ja koristajana. «See muutis mind, ma kaotasin asjade vastu huvi. Mul ei olnud võimalik pöörduda tagasi endise elu juurde ja ma tunnen viha selle pärast, millest ma ilma jäin. Mu mälestustest on puudu suured tükid ja ma ei saa neid uutega asendada,» ütleb ta. Hilary Jamesoni tervisele mõjusid võetud ravimid nii halvasti, et 26-aastaselt avastati tal munasarjatsüstid.

Mitmed Austraalia ning Canada arstid võtsid Sarganti ravivõtted üle ning kahjuks pidid surema kümned patsiendid. Neile, kel õnnestus ellu jääda, maksti kopsakat kompensatsiooni.

Sarganti enda patsientidele on öeldud, et kuna pole säilinud dokumentatsiooni ning, et mööda on läinud suur hulk aastaid, on sarnase kompensatsiooni saamine võrdlemisi ebatõenäoline. Kui kompensatsioonist enam tahavad tema ohvrid, et inimesed teaksid, mis tegelikult toimus ja nad soovivad, et keegi selgitaks välja tõe, miks Sargantil lasti karistamatult tegutseda.

«Inimesed räägivad magamisruumist nagu see oleks miski teisest maailmast. Kuid me oleme ikka veel elus, ikka veel siin ja me kannatame ikka veel nende asjade tõttu, mida tema ja ta kolleegid meiega tegid.»