Sten Sang: kõigile meeldida tahtjad on mõttetud?

Sten Sang Foto: Erakogu

Head suhted ja väärt tutvused aitavad elus edasi. Kuid mõned kodanikud unustavad suures meeldida soovimise tuhinas kõik oma tõekspidamised. Miks nii juhtub ja kas sellist üle pugemisest tuleb rohkem kasu või kahju?

Huvitaval kombel ärritun alati kohates seltskonnas võltsi kaasanoogutamist ning sisutühja kiitmist. Mõtlen, mis sellisel kaasakaagutajal reaalselt mõttes on ning miks ta nii kangesti end meeldivaks üritab maalida. Eriti ebameeldivalt mõjuvad persoonid, kes kui kameeleonide kombel oma käitumist ning uskumusi vastavalt vestluskaaslasele muudavad. Väldin igal võimalusel taoliste selgrootute seltsi ning isegi kardan neid. Ilmselgelt on tegu info ammutajaga, kes järgmisel kogunemisel ei hoia end tagasi väärt klatši jagamisel.

Olen paaril korral orki lennanud kaasanoogutaja meeldivuse tõttu. Inimloomusesse on rakutasandil sisse kodeeritud soov aktsepteerimise ja tunnustuse järele. Nii olen minagi inimlikult eksinud ning liiga palju end avanud inimesele, kes seda hinnata ei oska. Pigem kasutab see väärt ärakuulaja infot enda huvides ning saab põnevate faktide abil endale teises suhtlusringkonnas kuulsust ja sära juurde.

Omaette klassi kuuluvad töökeskkonnas pugevad kolleegid. Nende ülistusobjektideks saavad võimukamad kaastöötajad, vastutavad kontoritöölised ning kindlasti asutuse juhataja. Sellise lipitsemise kõrvalt vaatamine paneb mõtlema, et äkki peaks isegi mõne nalja või komplimendi rebima ning naerda kõkutama. Kui suur osa töökaaslastest nii käitub, peab ju asjal mingi kasulik iva sees olema?

Ilmselt olen lihtlabaselt rumal, et nii endale boonuspunkte teenida ei taha. Veel rumalamalt käitun mulle ebameeldivate inimeste seltsis, sest ma ei suhtle nendega. Ei teagi miks, aga ma lihtsalt ei suuda end nii kõvasti väänata, et saaksin tõsiselt tüütu isikuga mõistlikku vestlust aretada. Tean arvukalt tuttavaid, kes kohtlevad oma suurimaid vihavaenlasi nende juuresolekul kui parimaid sõpru. Vihatud kodaniku lahkudes aga algab lõputu klatš ning mahategemine. Sellise inimese sõbrana jääb paratamatult kripeldama kahtlus, et ka mind mõnitatakse tagaselja.

Aja möödudes olen end sellistest inimestest eraldanud ning alles jätnud vaid need, keda sügavalt austan. Usun, et elus määrab rolli pigem kvaliteet kui hulgalise rämpsu tarbimine. End erinevate, rahuldust mitte pakkuvate, suhete vahel jagades kulutatakse tarbetult energiat. Jutud jäävad pinnapealseks ning odavaks. Sellisest lahmides tarbimisest ei sünni midagi uut ning erilist. Tambitakse vanu igavaid radu ning elatakse teiste elusid. Kritiseeritakse võõraid inimesi, et tunda end tähtsa ning vajalikuna.

Sisemist tühjust ja rahulolematust iseenda ning oma eluoluga selline tolmu üles keerutamine paremuse poole ei muuda. Pigem kaevab tagarääkija ning võlts naerataja endale auku. Seal augus sipeldes ei märka ta, et elu on möödunud ainult teiste tegemisi vaadeldes ning endale kohta välja võideldes. Ühel hetkel aga võetakse seegi vaevaga saavutatud positsioon käest, kui ilmub uus ja veel osavam meeldija.

Tean, et enda mahamüümise ringist välja tulemine pole kerge. Head asjad elus ei tulegi kergelt.