Tiina Tiitus: ole tubli!

Foto: SCANPIX

Miks me soovime teistele, et nad tublid oleksid? Kas nad siis juba ei ole piisavalt? Teisele inimesele seda soovides eeldame, et praegu ei ole ta tubli, kirjutab Tiina Tiitus Alkeemias.

Üheksakümnendate alguses käis minuga samal prantsuse keele kursusel üks Kanadast pärit väliseesti mees. Kuna ta oli sündinud mujal, jätkus tal palju imestamist meie kommete üle. Näiteks imestas ta selle üle, et eestlased ütlevad üksteisele hüvastijätuks: «Ole tubli!». Algul arvasin ma, et küll see mees on ikka imelik, sest nii on ju väga kena teistele soovida. Natuke aega hiljem taipasin, kui pime ma olin olnud.

Üldiselt soovitakse tubli olla sellepärast, et siis on kergem elada ja ei teki nii palju vastuolusid teistega. Tubli inimene saab head tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on. Arvatakse, et see ongi õnn ja armastus. Inimesed tahavad veel tublimad olla, veel rohkem saada seda kiitvat tagasisidet. Ma tahan saada paremaks inimeseks! Kuidas ma saan maailma parandada? Ma tahan, et kõik oleks hästi. Ma olen hea inimene, mul on ainult head kavatsused!

Kuid universum tunneb ainult energiate keelt ja me saame oma reaalsusesse seda enegiat, mida me tegelikult hetkel välja kiirgame. «Ole tubli!» kiirgab välja arusaama, et praegu ma tubli ei ole, mul on vaja saada paremaks ja maailm on vigane. Oma reaalsusesse saame veel lisaks tunnet, et me pole piisavad ja maailm on üks kole koht, mis vajab parandamist. Nii toidame kogu aeg tunnet, et peame veel rohkem pingutama, sest me pole piisavalt head ja tublid.

Lastega hüvasti jättes ollakse eriti nõudlikud. Lastele lisatakse tubli olemise kohustusele lisaks ka kohustus olla hea laps. «Kuula ikka emme ja issi sõna ja ole hea laps!». Mis mõttes? Kas see laps juba ei ole või? Kuidas laps halvaks saab minna? Laps ei ole supp, mis halvaks läheb. Naljakas oleks täiskasvanutele soovida: «Ole ikka seadusekuulekas kodanik ja hea lapsevanem!»

Kui täiskasvanud julgeksid olla ausad, siis nad peaks ütlema midagi sellist: «Vaata, et sa oma vanematele tingimusteta allud ja oma olemasoluga neile muret ei valmista! Kui su arvamus erineb nende omast, siis hoia see endale! Ma olen lapsevanemate leeris ja kaitsen iga hinnaga nende heaolu. See on su enda huvides, et sa õpiksid teistele alluma, nii on sul kergem elada ja sa ei satu sekeldustesse.»

Ma tahaksin paljudele inimestele panna diagnoosiks «liigne tublidus». Eriti on see nende naiste probleem, kes olid lapsena tublid armsad tüdrukud. Nad said armastuse aseainena häid hinnanguid ja hakkasidki seda tunnet armastuseks pidama. Nad said tähelepanu, kui olid ilusad, tublid, head, said häid hindeid, ei olnud jalus, olid vait, meeldisid kõigile, andsid põhjust uhkust tunda jne. Parem tingimuslik armastus, kui üldse mitte.

See tubli laps kasvab suureks ja hakkab elama iseseisvat elu. Vähemalt proovib seda teha. Aga mis on õige, mis vale, mis on hea ja mis on halb? Kes ütleks? Ta tahaks nii väga teha õigesti. Ta proovib olla partneri meele järgi, äkki see on õige. Äkki tema teab. Alati on ju olnud õigus kellelgi teisel: emal, isal, õpetajal, naabrinaisel, seadusesilmal. Kuna kana ei pissinud, ei saanudki ta oma arvamust avaldada. Lapsed võivad jätta oma arvamuse avaldamata ainuüksi sellepärast, et see on vanemate omast erinev ja võib vanemates segadust või pahameelt tekitada.

Tublid lapsed on pidanud terve elu teiste meele järgi olema, et head tunnet elus hoida. Kuid täiskasvanuna jõuame varem või hiljem hetke, kus hakkame otsima oma tõde. See miski kripeldab valusalt ega lase elada. Miks küll, ma olen ju kõik õigesti teinud! Ma olen ju nii tubli olnud! Tublide inimeste suhtlemise keeleks on töö. Tehtud töö ja pingutuse suurus määrab nende väärtuse.

Ühel hetkel jõuame punkti, kus tublidusega pole midagi peale hakata. Tubli inimese elu on väga raske: ta tahab teha asju, mis on õiged. Kuid elus sellest ei piisa, kui teeme selle järgi, mille teised on õigeks või valeks ja heaks või halvaks määranud. Kui me pole kunagi tohtinud oma südame järgi teha, ei oskagi me seda enam. Eriti raskeks teebki oma tõe leidmise see, et meie tõde kattub osaliselt ka teiste omadega. See ajab segadusse: mida võtta, mida jätta?

Otsitakse kedagi, kelle tõe saaks endale üle võtta, lapsena on selleks jumalaks ema või isa. Hiljem otsitakse guru või isiklikku arvamusliidrit. Kuid kelleltki ei saa kogu tõde üle võtta, see pole võimalik, me ehitame killukeste kaupa oma isiklikku maailma. Kõigi tõde on kohane, jumalik ja õiglane, täpses vastavuses igaühe elukogemusega.

Võiks arvata, et raske elu on nendel, kes on seadusega pahuksis või on isepäised revolutsionäärid, boheemlased, kunstnikud või rajud rokkarid. Kindlasti on neil palju väljakutseid, kuid ühes asjas on nende elutee läinud kiiremini, kui tavalistel tublidel inimestel: nad on saanud uurida, mida nad tahavad. Seetõttu nad teavad iseenda kohta rohkem. Nad on julgenud katsetada ja maitsta, kuidas nende oma tõde maitseb, mis neile meeldib ja mida nad tegelikult tahavad. Nad lubavad endal minna vastuollu oma vanemate ja ühiskondliku tõega. Isegi, kui see on vahel ainult protest, on nad saanud väärtusliku, hindamatu kogemuse. Nad on julgenud otsida oma tõde.