Sten Sang: kõikide unistus on saada lapsevanemaks?

Sten Sang. Foto: Erakogu.

Meedia pasundab, kuidas iibe tõstmine on kõrgem kodanikukohus. Mis on viga neil, kes jätkuvalt oma püha kohust täita ei taha?

Järgnev kirjeldus põhineb  kahe naise lähivaatlusel, kes lapsi ei soovi. Leidub suur hulk õrnema soo esindajaid, kes juba väiksest peale nukkudega pere ja kodu mängivad. Väiksem hulk esineb neid tirtse, kellele beebidega sahmimine isegi noores eas ei sümpatiseeri. Miks siis järjepidevalt kinnitatakse, et iga jumala naise suurim õnn peitub järglase ilmale toomises?

Nii tekib naisel, kes last soovi, tunne, et temaga pole kõik hästi. Et tema ei olegi see paljukiidetud naine, kes riigile järjekordse töömesilase suureks kasvatab.

Pärast vestlust nende kahe ühiskonna silmis põlatud naisega selgub, et neid lihtsalt ei eruta mähkmetega ringi jooksmine ning lapsekisa. Eemalt meeldib neile küll aeg-ajalt armsaid põnne uudistada. Kui jutt lapse saamise peale läheb, muutub armas põnn maailma kõige vähem ihaldusväärsemaks olendiks.

Miks aga ülejäänud populatsioon tarmukalt järglasi toodab? Mingi teooria kohaselt võib lapsi edukalt vanaduspäevade garantiiks omada. Nii võib kindel, et keegi sind su vanaduspäevade saabudes vaatamas käib ja kokkuvaaritatud moose kaasa viib. Pahatihti unustatakse ära, et täiskasvanud last kammitseb omakorda miljon toimetust, mis vanematekodu külastamist vähendavad. Mäletan, kuidas ise sain ahastavaid kõnesid nii vanematelt kui ka vanavanematelt. Nende kõnede sisuks oli paaniline püüd mind külla meelitada. Teadsin juba nende vahvate külaskäikude kulgu – õhinal saabumisele järgnes piinlik vaikus ning püüd vaikselt minema hajuda. Minema hajumine sai raskendatud kui küllakutsuja silmadesse ilmus õnnetu tuluke. Alles lapsuke saabus ja juba tahab ära minna!

Pealkirja juurde tagasi pöördudes, miks ometi ei unista iga naine ja mees uue elu loomisest? Siin võib suurt rolli mängida isiklik pettumus lapsepõlves. Ei taheta ajaloo kordumist ning uuele väikesele inimesele nukrate mälestuste tekitamist. Pean end üsna rahutuks natuuriks ning lapsega tegelemine võib nõuda liiga palju püsivust. Lühikest aega võib lapsega koos lõbus ja tore olla, kuid 24/7 hoolitseda, selgitada ning vastutada ma ei suudaks. Muidugi võib järglast ka ülejala suureks lasta sirguda – teleka ette istuma panna ning kaheksateistkümne aasta pärast kodust välja kupatada.

Üldse teeb nalja, kuidas soopõhiselt inimestele kohustuslike unistusi pähe istutatakse. Igale väikesele tüdrukule tema unistused ette sööta ning pisikesele poisile samuti. Plikatirtsud kõik kodu mängima ja poisid püssidega ringi jooksma panna. Tundub, et ühiskonna mugavaks juhtimiseks on vaja massiliselt stereotüüpe. Kindlasti tuleb kasuks nende vastandamine üksteisele. Kui rahvas on vihane üksteise peale, ei jagu neil energiat ladvikut kõigutama minna. Nii me vihkamegi üksteist täiesti arusaamatutel põhjustel.

Üks lihtne moodus energiat röövivast vihast vabanemiseks on põhjuste leidmine iseenda jaoks. Alati on kindel põhjus, miks olukord või inimene meid endast välja viib. Pahatihti tunneme vihatud persoonis liiga palju iseennast ära. Kui neid jooni meis endas ei oleks, ei suudaks me neid iial ka kelleski teises ära tunda.

Selle põhimõtte kohaselt leian, et võrdselt hästi võivad läbi saada nii lastetud kui lastega pered. Üksteise elupõhimõtteid saab vabalt tunnustada ning suhtlemises vastavalt hingamisruumi jätta.