/nginx/o/2012/10/19/1380866t1h2d10.jpg)
Keegi ei valmista meid kõrgkooli lõpus ette selleks, et unelmate töökoha leidmine on peaaegu võimatu, tunduvalt tõenäolisem on end ühel hetkel avastada töötukassa järjekorrast.
Üha enam kõrgkoolilõpetajaid kogeb veerandelukriisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti Suurbritannias läib viidud uuring tõestas, et 86 protsenti kahekümnendates eluaastates noortest kannatavad tõsise ärevuse ja stressi all, nad kardavad, et ei tee oma eluga midagi kasulikku, kardavad teistest maha jääda, kirjutab The Telegraph.
Näiteks 27-aastane Nikki, kes on Londonis elanud ja töötanud kokku viis aastat, tunnistas, et ka tema on veerandelukriisi kogenud ning selle üle elanud. «Ma kirjeldaksin kogetut kui pikale veninud identiteedikriisi. 22 aastat olin ma end defineerinud läbi hariduse, kooli lõpus oli väga keeruline leida kohta pärismaailmas,» meenutas ta. Nüüd on Nikki leidnud omale töö suhtekorralduse valdkonnas ning on sellega väga rahul.
Samas aga 25-aastane Phoebe sõnas, et töötab «mõttetus» poes müüjana ning tunneb kerget paanikat. «Kirjutasin hiljuti üles eesmärgid, mida tahaksin 30. eluaastaks saavutada ja mind hirmutas see, kuivõrd vähe aega mul jäänud on,» rääkis naine.
Õpetaja ja veerandelukriisist raamatu kirjutanud Damian Barr kirjeldab olukorda järgmiselt: «Sa oled 25, aga tunned, et oled hoopis 45. Peaksid oma elu täiel rinnal nautima, aga tunned vaid stressi karjäärivalikute, hirmutavate võlgade ja ebastabiilsete suhete tõttu.»
Kas poleks kasulik, kui keegi hoiataks meid selliste asjade eest? Soovitatavalt sama karmilt kui Barr seda teeb: «Kui su elu oleks film, siis see läheks otse filmilaenutusse, mitte kinodesse. Ja keegi ei laenutaks seda, isegi sina ise mitte.»
Kuigi on mõnevõrra lohutav teada, et eakaaslased kannatavad samasuguse kriisi käes ning alles otsivad oma kohta, on Barri kinnitusel kurb tõsiasi, et taoline veerandelukriis tabab järjest nooremaid. «Noorem generatsioon loodab elult rohkemat kui nende vanemad, samas on aga tänapäeval noortel raskem läbi lüüa kui varasemal ajal. Vanemad inimesed ei pidanud oma esimese töökoha eest võitlema majanduskriisijärgses maailmas ja pangad andsid laenu, küsimata lotovõidusuurust sissemakset,» märkis Barr.
Ülikooli lõpetanud Alice on justkui eelneva kirjelduse täpne näide: neiu on 24-aastane, tal on ülikoolikraad, kuid hoolimata paljudest tööintervjuudest, pole ta oma haridusele vastavat töökohta leidnud. Neiu töötab kinosaali koristajana ja piletimüüjana, ta õlul on õppelaenuvõlg ning ta elab oma vanematega. «Vanemad olid minu vanuses juba abielus, neil oli oma maja ja lapsed,» võrdleb Alice nördinult.
Kuigi tänapäeval öeldakse, et kahekümnendad on uued kolmekümnendad, rõhutab Barr, et veerandelukriisist ei tohiks lihtsalt mööda vaadata, sest see on oluline verstapost oma õige tee leidmiseks.