Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Kasvatusteadlane: vanem peab olema valmis lapse silmis ebapopulaarseks ja nõudlikuks muutuma

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Siiri-Liisi ­Läänesaar
Siiri-Liisi ­Läänesaar Foto: SCANPIX

Spordilaagri juhenda Tarmo Aldi sõnavõttu kommenteerib kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar, kes tõdeb, et kuigi ka paljud praegused vanemad leiavad, lapsed võiksid olla viisakamad ja töökamad, ei suudeta tihti oma kasvatuses neid eesmärke täita, sest kardetakse muutuda oma laste silmis ebapopulaarseks.

Läänesaar toob esile tähelepaneku, et paljud, kes Tarmo Aldi teksti tõeseks on pidanud ja näiteks Facebookis jaganud, kasvatavad ise koolieas lapsi ning need etteheited puudutavad neid isiklikult.

«Üldiselt leiavad kõik, et jutt on õige, lapsed võiksid olla natuke viisakamad ja töökamad kui praegune keskmine koolilaps seda välja näitab,» ütleb Läänesaar ja lisab, et loomulikult on Aldil õigus. Kui laps õpib juba noorelt, et on asju mida teha tuleb ka siis kui need sulle ei meeldi, on tal lihtsam selle teadmise toel eluga toime tulla. Läänesaar rõhutab, et kõik ei peagi olema tore ja lõbus, vaid laps peab suutma täita oma vanusele jõukohases mahus ülesandeid ka teiste heaks. Perekonna, ühiskonna ja kogukonna heaks tegutsemine pole vaid selleks, et anda talle endale arengueelis tulevikuks, vaid nii täidab laps oma kohta täisväärtusliku ühiskonna liikmena.

Läänesaar nendib, et teadmine ei pruugi anda vanematele oskusi ning paljud, kes nende põhimõtetega sisuliselt nõus on, ei oska oma kasvatuses teha muudatusi nii, et laps ka tõepoolest pühiks põranda korralikult ära ning regulaarselt enda järelt tuba korrastaks. «Lapsevanemaid nõustades olen märganud, et praeguse aja vanemad jäävad väga kergesti kinni lõputu seletamise lõksu,» selgitab Läänesaar, et ka kasvatuskirjandus ütleb, et last ei tohi lihtsalt käskida, vaid talle peab selgitama, miks see vajalik on.  Kuid tema sõnul kipuvad vanemad unustama, et laps ei ole loll. Loomulikult saab laps korduva selgitamise järel aru, miks temalt teatud asju nõutakse, kuid arusaamine ei tähenda veel korralduste täitmist.

«Vanemad kipuvad praegu natuke kartma laste silmis ebapopulaarseks muutumist,» ütleb Läänesaar, et iga kohustust pole võimalik lapsele lõpmatuseni lõbusaks ja meelepäraseks teha, vaid ongi olemas neid tüütuid  töid ja kohustusi, mida peab tegema.

«Õige vanema ülesanne ongi ennast panna sellesse ebapopulaarsesse rolli, kes nõuab, ükskõik kui ebaõiglane see lapsele alguses tunduks, et teatud jõukohased tööd saaksid tehtud ja korraldused täidetud,» rõhutab Läänesaar.

Ta toob näite oma tööst: «Üks minu klient, kolme lapse ema, kes oli aastaid arvanud, et lihtsam on ise koristada kui seda lastelt nõuda, oli pärast esimeste raskuste ületamist üllatunud - oleks ma teadnud, et see nii lihtne on, oleksin neilt juba varem koristamist nõudnud.»

«Vanem peab lihtsalt võtma vastutuse ja olema valmis muutuma hetkeks lapse silmis ebapopulaarseks ja nõudlikuks. Pärast seda aga võidavad kõik, sest lapsed armastavad oma vanemaid ka nõudlikena. Lisaks kujunevad neil välja eluks vajalikud tööharjumused ja kohusetunne,» sõnastab Läänesaar võtmeteadmise.

Tagasi üles