Tean, et loomulik ilu on asendunud silikoonrindadega, polsterdatud rinnahoidjatega, geelküüntega, ripsmepikendustega, juuksepikendustega, süstitud nägudega, solaariumipäevitusega jne, kuid lihtsa inimesena olen säilitanud isegi oma ehtsa juuksevärvi. Ma ei poolda ürgnaiselikku suhtumist oma välimusse, kus kulmud on jäetud looduse kasvada, kuid leian, et igakuine Botoxi süstimine noorte naiste päevakavas on liialdamine.
Silikoonrindade peale mõtlema jäädes avastasin, et tegemist on populaarsuselt enim levinud iluoperatsiooniga. Ameerikas on lausa tavaline endale sünnipäevaks suuremaid tisse soovida. Võttes arvesse sealseid iluideaale ja keskkonda, kus enamikul naistest on väga suured rinnad, ei saa ma neid ka kritiseerida. Pigem olen ennast hakanud tundma n-ö pesulauana.
Võlts rindade kohta uurides mõistsin, et igaühel on oma põhjus nende paigaldamiseks. Nende hulgas on palju noori, kes teismeliseeas vanemaid naisi vaadates seksikamast kehast hakkavad unistama, kui ka mitme lapse emasid, kes peale rinnaga toitmist ennast uuesti vormi tahavad ajada. Paljud naised, kes on enne sünnitust kobeda rinnapartiiga olnud, võivad hiljem avastada end kandmast täidetud ja polsterdatud rinnahoidjaid. Pealegi naised, kes AA-korvi kannavad, lihtsalt ei oska ilma silikoonideta enese kehaga rahulolu saavutada.
Inimesi ehmatab sõna «silikoonrind» ära, sest tihtipeale luuakse võrdlus pornofilmi staaridega. Tegelikult on arstiga konsulteerides võimalik valida enda kehaga kõige sobivam silikooni suurus ja kuju või vastupidiselt Pamela Andersoni partiid jäljendades kõige ebaloomulikumad, ümmargusemad ja suuremad rinnad. Siinkohal tuleb siiski arvestada asjaoluga, et silikooni paigutusest, kas rinnalihase peale või alla, ja suurusest oleneb operatsioonijärgne paranemine ja sellega kaasnev valu. Samuti võtab aega uute rindadega harjumine, sest nad on endistega võrreldes palju raskemad ja suuremad.