Laske meid peole!

Lätlannad oma rõõmu ei varja: laulupidu on nende jaoks suursündmus. Aga eesti noormehed põrkasid raskustele, kui ihkasid nende oskusi lähemalt näha. Foto: Läti tantsu- ja laulupidu (flickr.com)

Olin uhke eestlasena vankumatul arvamusel, et ikka meie oleme see õige tantsu- ja laulurahvas ning kõik jutud sellest, et ka Lätis ja Leedus sarnaseid suuri pidustusi peetakse, panid mind muiglema. Kutsusin kursusekaaslased, Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid Otto Oliveri ja Priidu kaasa ning reis Riiga võis alata.

Pileteid me eelmüügist ei saanud, kuna need olid välja müüdud. See meid ei heidutanud. Kohapeal kuulsime teisteltki värava ees piletita turistidelt, et pääsmed müüdi ära vähem kui 24 tunniga. Piiratud arv pileteid sellisele rahvapeole tundus meile arusaamatu, sest Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil seda probleemi tõenäoliselt ei teki, et pidulised ära ei mahu.

Kuid nii tantsupidude paik Daugava staadion kui ka lauluväljak Mežaparksis mahutavad mõlemad tunduvalt vähem pealtvaatajaid kui Tallinna peopaigad. Sestap anti tantsupeo etendusi kahe päeva jooksul kokku neli.

Õigupoolest pääsesin meie seltskonnast staadionile ausal teel mina üksi. Kuna mu plaan saada vene keelt kõneleva turvamehega kümne lati (14 eurot) eest jutu peale ei andnud tulemust, jäin pika näoga värava ette seisma. Ilmselt paistsin nii lootusetuna, et üks tore lätlanna, kellel pilet üle oli, ulatas selle heast tahtest mulle.

Otto Oliver ja Priit sellist imet ootama ei jäänud ja püüdsid «loovamad» olla. See hõlmas nii politsei kui turvatöötajate eest ärajooksmist, 15-meetrise puu otsa ronimise planeerimist ja katset võrgutada infotelgi neide. Ükski võte siiski ei toiminud.

Rongkäigu vingerpuss

Tantsupidu oli kahtlemata võimas. Kursusekaaslane ja rahvatantsuõpetaja Karel Vähi vaatas pidu interneti vahendusel ja kirjutas pärast Facebookis, et ka eestlastel oleks lätlastelt palju õppida. Hilisõhtuses Riia vanalinnas elasid rõõmsad inimesed suurte ekraanide taustal viimasele kontserdile nii hoogsalt kaasa, et meelitasid ka päeval värava taha jäänud Otto Oliveri ühele ringtantsule.

Pühapäeva hommikul alanud laulupeo rongkäiguga liitusime mõned tunnid pärast selle algust, kuid kooride ja orkestrite paraad oli endiselt täies hoos. Kahtlesime kohe alguses, kas kesklinnast alanud marss lauluväljakuni läheb, sest võrreldes umbes 4-kilomeetrise rongkäiguga Tallinnas on Riias vahemaa 10 kilomeetrit. Kõhklusest hoolimata kõndisime reipal sammul pidulistega kaasa, kuni avastasime ennast Riia äärelinnas, kus kõik lauljad ja pillimängijad neid oodanud busside peale läksid ning meie kolmekesi, käed taskus, tundmatusse linnaossa jäime.

Mõned tunnid hiljem Mežaparksi väravate ees tuhandete inimeste keskel saime aru, kui naiivne oli meie laulupeoplaan olnud. Konkurents kohapealt pileti ostjate vahel oli suur. Erinevalt meist, algajatest, olid teised ostusooviga trükitud sildid kaasa võtnud. Kiirelt olukorraga kohanedes palusime infotelgi neiul endalegi sellise sildi kirjutada.

Kõndisime siis sildiga lauluväljaku-esisel pikal alleel läbi rahvasumma. Pakkumisi tehti, kuid ühe pileti kaupa ning kaugelt ülehinnatult. Kaks lätlannat küsisid täiesti tõsiste nägudega ühe pileti eest 150 latti (214 eurot). Eelmüügis olid piletite hinnad vahemikus 3 kuni 30 latti (4,3 kuni 43 eurot).

Lõpuks, pärast kaht tundi tulutut vaeva oli kontsert juba alanud ning allee üpris tühjaks jäänud. Hetk enne, kui olime valmis taas sissepääsuks «loovust» kasutama, pakkus tore läti perekond meile 15-latiseid (21 eurot) pileteid, mis neil üle olid. Istekohtadega ja puha.

Kord on majas

Lauluplatsile jõudes oli suurim üllatus see, et rahvast pilgeni täis väljakul olid meie piletil märgitud kohad tühjad, kuigi neile oli vaba ligipääs. Samuti oli üldine tsiviliseeritus kontserdil kadestamisväärne. Laulu ajal istusid inimesed vaikselt, see, kes liikus või kellegagi rääkis, sai kõrvalistujatelt kurja pilgu või noomituse.

Otto Oliver ja Priit istekohtadest ei hoolinud, nii et läksin üksi meile piletid müünud perekonna kõrvale. Lahke pereisa tõlkis mulle vahetekste ja seletas põnevaid detaile, mis tekitas väga koduse tunde. Kontsert oli loomulikult suurejooneline ja väga heal tasemel. Vaatamata võõrale keelele tekitas mõnigi laul nõnda võimsa tunde, et oleks tahtnud kaasa laulda.

Neli tundi pärast peo algust pidime teele asuma, et südaööks bussijaama jõuda, kuid lätlaste laulupidu oli just siis hoo sisse saanud. Hiljem kuulsime, et pärast kontserti jätkunud ühislaulupidu lõppes varahommikul viie ajal. Vaat, kui kõva laulurahvas!

Mis puutub sellesse, et kes ikkagi on kõvem tantsu- ja laulurahvas, siis lätlased meile küll millegagi alla ei jää.