Inimene pole monogaamiaks loodud

Foto: Panther Media/Scanpix

Viimase kahe aastakümne jooksul on naiste truudusetus kasvanud umbes 40 protsenti. 2010. aastal Ameerikas läbi viidud küsitlus näitas, et 14,7 protsendil naistest on olnud abieluväliseid suhteid. Petvate meeste protsent on aja jooksul jäänud samaks, 21 protsendi juurde.

Suure tõenäosusega on selle põhjuseks muutused naiste ühiskondlikus rollis, kirjutab Your Tango. Enam ei peeta naiste libiidot tingimata meeste omast madalamaks, naised on majanduslikult paremal järjel kui varem, meie seksuaalkultuur on muutunud vabamaks. Kuigi endiselt peetakse oma partneri petmist taunimisväärseks teoks, leiavad mitmed suhteeksperdid, et tegelikult on monogaamia inimesele peale surutud viis.

Mõned väidavad, et meie üritus otsida vastust küsimusele, miks inimesed petavad, on täiesti vale. Me peaksime hoopiski küsima, kas truudus on meile loomulik.

Ameerika sotsioloog Eric Andersen leiab, et näiteks meeste jaoks pole seksil ja tunnetel omavahelist seost. Nende jaoks ei vähenda seks võõra inimesega kuidagi armastust oma naise vastu. Anderseni seisukoht on kallutatud, sest see ei puuduta üldsegi naise lähenemist teemale.

Inimese seksuaalsuse ajalugu uurinud Christopher Ryan ja Cacilda Jethá väidavad, et antropoloogilised ning bioloogilised tõendid viitavad sellele, et inimesed on loodud otsima seksuaalset mitmekülgsust. Ryan ütleb, et ideaal olla aastakümneid õnnelikult koos ühe partneriga, on täielik müüt. «Inimene ei ole niimoodi loodud,» on ta veendunud. Näiteks usuti varemalt, et lapsed võivad saada oma omadused mitmetelt isadelt, seega julgustati naisi seksima mitmete meestega, et saada oma lapsele võimalikult palju positiivseid omadusi.

Monogaamia on Ryani sõnul valik, mis pakub meile rahalist kindlust, stabiilset keskkonda laste kasvatamiseks ning emotsionaalset mugavust.

Dan Savage küsib, mis enamik inimesi eeldab, et mitte-monogaamsed suhted on määratud purunemisele ning vastab ise, et me kuuleme vaid neist, kellega nõnda juhtub. Need paarid, kes on õnnelikes mitte-monogaamsetes suhetes ei soovi sellest avalikult rääkida, et neid ei peetaks rahuldamatuteks seksmaniakkideks, kelle kooselu varem või hiljem karidele jookseb.