Sõrmus on see, mis jääb

Foto: GVIDO/Iluguru

Abielusõrmus võib olla lihtsalt kullast rõngas ümber sõrme kui ka keerukam mustrite ja kivide kombinatsioon, mille täpset tähendust teavad ainult kandjad ise, kirjutab ajakiri Iluguru.

Kui alguses tundubki, et sõrmus on lihtsalt formaalsus, mis tuleb ära osta, siis poodi minnes võib segadusse sattuda, sest võimalusi on päris palju. Ilugurule avas sõrmustemaailma saladused Gvido Valickis, ehtedisainer, kelle loomingus on aukohal just abielusõrmused.

Meie jutuajamise alguses ütleb Gvido kohe, et kõigepealt tuleks muuta suhtumist abielusõrmustesse. Tihti tullakse sõrmuseid tellima siis, kui kõik muu on juba olemas ja raha otsas. Aga mis jääb sulle siis, kui pulmad on läbi: kleit, mida enam kunagi kanda ei saa, maksmata arved, abielutunnistus, fotod ja sõrmused. Ainukene, millel on praktiline väärtus, on fotod ja sõrmused. Seega tuleks panustada just nendele: tellida ilusad sõrmused ja palgata hea fotograaf.

Võimalik on soetada klassikalised ja lihtsad peenikesed rõngad, mis ei kesta paraku igavesti. Aga abiellutakse ju kogu eluks. Kvaliteetsete sõrmuste väärtus ei kao aastatega.

Kui hakata sõrmuseid valima, siis esimeseks võimaluseks on minna lihtsalt poodi ja valida sõrmused seal pakutava hulgast. Teiseks võimaluseks on esitada tellimus poes oleva kataloogi alusel. Kolmas võimalus on minna disaineri juurde ja tellida endale just teile valmistatud sõrmused.

Hinnaskaala, nagu sõrmuste disaini võimalusedki, on väga lai. Oma osa määravad nii materjalid kui ka disaineri töö. Mõnikord aga ei moodusta sõrmuse hinna mitte materjal ja disain, vaid hoopis bränd, mille nime sõrmus kannab.

Kui otsustatakse sõrmused tellida disainerilt, tuleks enne välja mõelda, mis meeldib ja millist disaini oodatakse. Kleiti tellima minnes ei öelda ju õmblejale, et tahan lihtsalt kleiti. Ja nagu kleidi puhul, tuleb ka sõrmust tellides disaineriga koostööd teha, et sõrmus oleks kandjale võimalikult sõrmesõbralik ja õige suurusega.

Kas sõrmuse värv on oluline?

Üldjuhul on abielusõrmus ikkagi kullast, aga millist värvi materjalist see tehakse, on igaühe enda valida. Kulda on nii valget, punast/roosat kui ka kollast. Selleks, et puhtast kullast saaks ehet teha, on vaja seda teiste metallidega segada. Tavaliselt on kullast ehte prooviks 585, mis tähendab seda, et üks gramm sisaldab puhast kulda 585 osa tuhandest, ülejäänud osa moodustavad aga teised metallid. Roosaka kulla puhul on juurde segatud vaske, kollase tooniga kulla puhul hõbedat ja valge kulla puhul on lisamaterjaliks plaatina grupi metall pallaadium või nikkel. Kõigest 16% pallaadiumi elimineerib juba kulla loomuliku erkkollase värvi täielikult, sama suudab ka nikkel, mis ühtlasi muudab sõrmused tugevaks ja vastupidavaks. Niklit on lubatud kasutada ainult 2%, sest see materjal on allergeen. Enne valgest kullast sõrmuste tellimist peab olema veendunud, et kandja ei ole nikli vastu allergiline või valima pallaadiumi sulamiga valge kulla.

Metallide omavahelise kombineerimisega saab sõrmuse omapärasemaks muuta. Lisada võib ka mustreid, kive ning erinevaid pinnaviimistlusi. Veel on võimalik kulda kombineerida materjalidega, nagu titaan, teras, keraamika ja muud väärismetallid. Mina kasutan näiteks damaskuse terast. Selle materjali teeb eriliseks tema mustrilisus, mida ei ole võimalik korrata ning mis ei kao kunagi, sest damaskuse terase mustri moodustavad omavahel sepistatud erinevate omadustega terased.

Aga kivid, kas võib ka värvilisi kive kasutada?

Kivide kasutamine ja värv on taas tellija valik. Tihti lisatakse kivi(d) naise sõrmusele, kuid vahel ka mõne edevama mehe sõrmusele. Kõige rohkem kasutatakse teemante, sest need on kõige vastupidavamad, pretensioonitumad ja tagasihoidlikumad.

Kas mehe ja naise sõrmused peavad olema sarnased?

Reeglina ikkagi võiks. Mõnikord on vahe sõrmuse laiuses ning alati ei pruugi kitsam olla just mehe sõrmus. Aga ka see on igaühe enda otsustada.

Millised sõrmused on hetkel kõige moodsamad?

Sõrmuste mood muutub väga aeglaselt, võib isegi öelda, et pärast seda, kui mõned aastad tagasi muutusid sõrmused laiemaks ja paksemaks, pole suuri muutusi toimunud. Küll aga on muutunud tehnoloogia. Näiteks 3D-printeri abil on võimalik luua kasvõi oma sõrmejäljega sõrmus.

Tulles sõrmuste tellimise juurde tagasi, siis mida peaks tellija teadma ja millega arvestama?

Nagu eelnevalt mainitud, siis sõrmuste tellimine on sarnane näiteks kleidi tellimisega. Vahepeal tuleb proovis käia, et veenduda mõõdu õigsuses ja disaini sobivuses. Nii mõnigi disain on selline, mida ei ole võimalik hiljem muuta.

Täpse mõõdu saamiseks peab asjatundja sõrme ära mõõtma. Mõõdurõngaste tüüp sõltub taas sellest, milline tuleb sõrmus, kas lai või kitsas.

Kui inimesel kipuvad sõrmed soojaga paiste minema, tuleks kindlasti valida kitsam sõrmus, sest laia sõrmuse puhul jääb kogu paistetus sõrmuse alla ja sellega võivad kaasneda ebameeldivused.

Lai sõrmus peab kindlasti olema seest võimalikult kumer. See teeb tema kandmise ja äravõtmise kandjasõbralikumaks.

Vähem tähtis pole ka see, kui palju sõrmusesse investeeritakse. Siis disainer teab, millega ta saab arvestada ja millega mitte.

Kunagi pole liiast ka kindel teadmine, millist sõrmust soovitakse. Aga selleni on ka võimalik disaineri abiga jõuda. Samuti võiks noorpaar olla ühel meelel. Mul on olnud juhus, kus tegin valmis soovitud roosad sõrmused. Kui mees sõrmustele järele tuli, ütles ta, et ta oli tellinud ju valged, ning kui ta naisele helistas, väitis viimane, et sõrmused pidid olema hoopis kollased. Nii juhtub kui ideid on liiga palju, aga kindlaid eelistusi ei ole.

Kui veel materjalidest rääkida, siis ei ole midagi halba selles, kui tullakse oma materjaliga, aga disainer peab seda enne kasutamist töötlema. Sel juhul tuleb arvestada teatud kulutustega. Näiteks kui olemasolev materjal on teist värvi kui valmistatavad sõrmused, tuleb materjal anda puhastusse, mille käigus eraldatakse puhas kuld, millest saab teha soovitud värvi sõrmused.

Kuidas ja millal tuleb sõrmuseid hooldada?

Ehteid tuleb hooldada samuti, nagu hooldatakse kingi ja riideid. Seda võib teha kodus ise või keerulisema disainiga sõrmuste puhul viia need kullassepa juurde. Veel enam, ehted peavad olema alati esimesed, mis ära võetakse, ja viimased, mis külge pannakse. Kõrvarõngad lähevad kõrva pärast seda, kui soengule on lakk peale piserdatud, ja kee kaela siis, kui parfüüm on lisatud. Peab jälgima, et üks ei rikuks teist.

Samuti tuleb arvestada, et kivid ja mustrid koguvad mustust nagu mis tahes teine pind ning koduseid töid tehes või trenni minnes tuleks sõrmused sõrmest ära võtta.

Kas abielusõrmus polegi see, mis pannakse üks kord sõrme ja võetakse ka üks kord ära?

No eks see oleneb ikka kandjast. Pole ju keelatud osta tavaline kuldne rõngas lihtsalt märgiks, et oled abielus, ja seda kanda nii juubelil kui autoremonditöökojas. Kui aga ehe on väärtuslik, siis tuleb tema eest ka hoolt kanda.

Muidugi võib ka iga kümne või kahekümne aasta tagant endale uued sõrmused tellida. Igaühel on õigus oma abielusümboolikat omamoodi tõlgendada. Ei tohi aga unustada, et tegemist on väärisesemega, mis ei kao ja mis jääb alati elu tähtsündmust meenutama.