Maailma on vallutanud Peeter Paani põlvkond. Need on inimesed vanuses 25-40 eluaastat, kes soovivad endiselt elada nagu teismelised. Nad ei soovi luua peret, pühenduda ega võtta vastutust.
34-aastane naine tunnistab: olen täiskasvanud teismeline
Inglise naine Marianne Power tunnistab väljaandes The Daily Mail, et temagi on «täiskasvanud teismeline».
Power kirjeldab, kuidas ta hiljuti oma isaga lõunal käis ja kuidas ta isa võttis lõpuks ette pikalt välditud teema. Millal otsustab tütar pere luua? Kas ta kavatseb maja ostmiseks säästma hakata? Millised on ta karjäärialased ambitsioonid?
«Tema juttu tekkis paus ja ma vaatasin teda, pilk ja pea tühi. Lõpuks suutsin vaevu välja öelda lause, mida armastavad öelda tuhanded teismelised: «Ma ei tea!» kirjeldab Power. Ainult, et Marianne Power pole teismeline, vaid 34-aastane naine.
Põlvkondade vahelised lõhed
Kui Poweri isa oli 34-aastane, kasvatas ta juba kahte, peatselt kooli minevat last. Tal oli juba kümme aastat oma firma, ta oli ostnud maja ning kogus raha pensionipõlveks.
Powers üürib koos oma noorema õega korterit ja mingitest säästudest pole juttugi. «Abiellumine ja laste saamine on minu jaoks lihtsalt kauge mõte. See on minust endiselt sama kaugel kui siis kui ma olin veel 23-aastane,» tunnistab naine, et plaane ei tee ta kunagi kaugemale kui nädalavahetuseni.
Power möönab, et kuigi ta maksab makse ja käib hääletamas, on see ka kõik, mille poolest teda täiskasvanuks võiks nimetada. «Ma käitun paljuski samuti nagu kümme aastat tagasi,» tunnistab ta.
«Jah, ma olen mõtlematu, vastutustundetu ja ebaküps, kuid mind lohutab see, et ma pole sugugi üksi,» ütleb Power.
Kui veel nelikümmend aastat tagasi oli Inglismaa keskmise abielluja vanus meeste puhul 24 ja naiste puhul 22, näitab statistika, et praegu abiellutakse pigem kolmekümnendate lõpus või neljakümnendate eluaastate alguses. Samuti on tõusnud majaostjate keskmine vanus. Kui varemalt soetati endale kodu keskmiselt 29-aastaselt, on nüüdseks keskmine vanus tõusnud 38 aasta peale.
Soov täiskasvanuelust põgeneda
Inimesed kardavad end täiskasvanutena näha. Nad ei näe, et täiskasvanuks saamisel oleks mingeid positiivseid külgi, sest meie kultuur ülistab noorust, räägib sotsioloogia professor Frank Furedi. Ta usub, et näiteks laste- ja noorteraamatute suur populaarsus, multikate vaatamine ja arvutimängude mängimine, väljendab inimeste soovi täiskasvanuelust põgeneda.
Furedi sõnul käituvad inimesed lapsikult, sest nad kardavad tulevikku ja võtta riske. Seega pigem ei võta nad vastu samme, mida võiks pidada täiskasvanulikeks, sest neil on hirm pettuda ja haiget saada.
Power leiab, et see kõik võib tõsi olla, kuid samas tähendab pikemalt vallaline ja «noor» olemine rohkemat aega iseenda tunda õppimisel, uute kogemuste saamisel ning karjääri edendamisel. «Me oleme võimalustega ära hellitatud,» tunnistab Power. Samas pole ka moderne inimene rahul keskmise ja stabiilse elu elamisega. Peeter Paani põlvkond ei taha elada nii nagu nende vanemad, kuid samas ei oska nad ka oma vabadusega midagi peale hakata.
Lapsi igavesti ei saa
Power möönab, et naistel pole pikalt aega otsuseid edasi lükata, sest last pole võimalik igavesti saada. «Mul pole ikka veel aimugi, kas ma tahan saada emaks või mitte,» räägib Power, et samas ei taha ta ka ühel hetkel avastada, et on jäänud oma otsusega hiljaks.
«Kaua aega oli mul palju endasuguseid sõpru, kuid nüüd on ühtäkki paljud neist ostnud endale maja ning loonud perekonna. On väga suur tõenäosus, et lõpuks olen ma viimane, kes ikka veel pole suutnud edasi liikuda. Ja ma ei taha ei seda,» räägib naine. «Ehk on aeg suureks kasvada?» küsib naine retooriliselt.