Sten Sang: sünnipäev kartulisalati ja viinapitsita on jama?

Sten Sang Foto: Erakogu

Kohe saabub minu tähtis ilmaletuleku päev ning plaanid selleks kerkivad õhku. Üheskoos olulise daatumi kättejõudmisega tulevad meelde eelnevad meeleolukamad sünnipäevad. Mõnda neist meenutan siin koos teiega, head lugejad.

Üks traditsioonilisematest aasta lisandumise pidamistest meenub 2007. aastast. Sain siis tublid kolmteist aastat vanaks ning ajastule kohaselt kandis kogu peoseltskond korvpallurite fotodega turult ostetud musti t-särke. Meelelahutuseks sai kleepsukogu ülevaatamine ning rattaga paar ringi ümber maja kärutamine. Lauda kattis legendaarne kartulisalat omatehtud hapukurgiga ning isevalmistatud küpsisetort maasikatega vahukoores.

Mäletan, kuidas kadunud naabritädi igal aastal suure kotitäie enda aiast korjatud kirsse kinkis. Muidu oli tädi tuntud kui kitsi loomuga inimene ning see samm tema poolt jäi eriliselt meelde. Tollal austasid lapsed vanemaid inimesi rohkem ning austus omas hoopis muud tähendust kui tänasel eluhetkel. Imestan alati, kui kogen täielikku lugupidamatust laste poolt neist vanemate inimeste suhtes.

Seda aspekti arvesse võttes liigitun vist ammu välja surnud dinosauruste sekka, sest inimsuhted on väga kreeni vajunud mõnekümne aasta jooksul. Nüüdseks on normaalseks muutunud suhtumine ja käitumine, mida kümme aastat tagasi absurdseks ning inetuks peeti. Väikesed põnnid löövad emasid jalaga ning emmed vaid naeratavad selle peale ning kinnitavad, et kolmeaastasel lapsel on iseloom. Jonn ja löömine nüüd küll iseloomu alla ei kuulu.

Järgmine meenutusterohke sünnipäev sai peetud põhikooli lõpetamisele järgnenud suvel. Tolleks hetkeks oli nii mõnelegi meie sõpruskonnast hakanud humalavesi ning kesvamärjuke mekkima. Seda suuremaks kasvas nende pettumus, kui mina oma peol alkoholi ei serveerinud. Seltskond hajus minema peale mõnetunnist söömisrallit ning liikus edasi kohalikku tanklasse end tankima. Nii mõnigi neist tangib end seal tänase päevani.

Lugejate tungival nõudmisel kajastan ka mõnda eksidega veedetud sünnipäevadest. Algab Steni endiste kaasade rubriik.

Kaheksateistkümnenda eluaasta tähistamine kulges üle kivide ja kändude. Armastatu juurde jõudmiseks tuli läbida paarsada kilomeetrit ning finants selleks puudus. Kuidagi sai kaugliini bussijuht ära räägitud ning sõit võis alata. Tartusse kohale jõudes ootas kõige armsam neiu mind ees ning koos liikusime jõe äärde istuma. Unustasin end tema lõpututusse silmadesse vaatama ning tänasin õnne, et keerulise teekonna ette olin võtnud. Neiu kinkis mulle erilise lõhnavee, mille aroom siiani tollast ilusat aega meelde tuletab.

Kahekümnes aastapäev enam nii lüüriliselt ei saabunud. Mingis meeleheitehoos kutsusin enda poole hoopis ühe tagaigatsetud eksidest, mitte tollase reaalse suhtekaaslase. Võib-olla lootsin kadunud suhte üles soojendamisele, kuna sünnipäevalapsele on raske ära öelda. Paar musi isegi sai tol õhtul välja võlutud, kuid meie teed jäid siiski erinevaid radu kulgema.

Kahekümne kuues verstapost tuli koos võimuka naise ning kingitud eneseabi raamatukesega. Raamatu pealkiri kinnitas, et muutumine on võimalik ja ilmselt seda tollane kaasa minult kangesti ka ootas. Taban endas alati vastikusevärinad, kui keegi vägisi mind muuta tahab. Usun, et tark naine muudab meest salamisi ning eelkõige nii, et mees ise seda rohkem tahab.

Loo pealkirja juurde tagasi pöördudes - sünnipäevi tuleb elus ette igasuguseid. Mõnele inimesele jäävad elu lõpuni samad tavad armsaks. Mõni aga kasvab viinapitsist ja kartulisalatikausist välja. Igaühele oma!