/nginx/o/2013/07/02/1869388t1h1a17.jpg)
Miks isegi nendel paaridel, kes üksteist jätkuvalt armastavad, tekib probleeme seksiga? Tunnustatud psühhoterapeut selgitab, et me peame õppima tegema vahet kirel ning armastusel.
Kuidas taastada iha?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühhoterapeut Esther Perel räägib Ted.com inspireerivas videos, et eeldused kire ja armastuse jaoks on oma olemuselt vastandlikud. «Miks me saame seksi tagajärjel lapsi, kuid laste saamine mõjub hävitavalt meie sekselule?» küsib Perel naljatledes.
Armastus ja iha on vastandlikud
Pereli sõnul on oleme me esmakordselt inimkonna ajaloos jõudnud etappi, kus naised soovivad pikaajalist ja rahuldustpakkuvad seksuaalelu. Me ei seksi enam seepärast, et see on meie abieluline kohustus, või seepärast, et saada palju lapsi, vaid me soovime tunda iha ning mõnu.
Kuid armastus ja iha on oma olemuselt vastandlikud. Me ootame oma partnerilt, et ta pakuks meile turvatunnet, lähedust ning pühendumist, kuid iha püsimiseks vajame me pidevaid üllatusi, müstilisust ning seiklusi. «Ma tahan, et sa oleksid mu parim sõber, mu usaldusisik ja mu kirglik armuke,» sõnastab Perel humoorikalt.
«Põhimõtteliselt ootame me oma partnerilt seda, mida varem pakkus terve küla. Anna mulle kuuluvustunne, anna mulle identiteet, jätkusuutlikkus ning anna mulle muinasjutulisus ja salapära kõigega samaaegselt,» loendab Perel vastandlikke ootusi oma partneri suhtes.
Kirg = kujutlusvõime
«Kirekriis on tihti tegelikult kujutlusvõime kriis,» ütleb Perel. Ta selgitab, et armastuses ootame me lähedust, üksteise tundmist ja usaldamist, kuid seksi puhul ei suuda stabiilsus meid pikalt huvitatuna hoida. Et tunda kirge, vajame me kedagi, kes oleks salapärane ja avastamata.
Esther Perel võttis teema süvitsi ette ning küsis inimestelt enam kui 20 riigist, millal nad tunnevad kõige suuremat kiindumust oma partneri suhtes. Hoolimata soost, päritolust ja riigist kerkisid esile sarnased vastused.
Kiindumus partneri suhtes süveneb lahus olles või taaskohtumise momendil. Igatsus võimendab meie kujutlusvõimet, mis omakorda võimendab meie emotsioone.
Teine väga selgelt domineeriv vastus oli, et kõige enam tunnevad inimesed kiindumust siis, kui partner teeb midagi, mida ta armastab ja milles ta hea on. «Näha oma partnerit tugeva ja enesekindlana on ilmselt üks kõige erutavamaid asju, » ütleb Perel. Selle olukorra tekkimiseks on vaja näha oma partnerit distantsilt ning seejärel saab see, kes on meile tuttav ja oma, näida taas salapärase ja huvitavana. Müstilisus ei seisne uutes olukordades, vaid asjade teise külje alt vaatamises.
Mitte rohkem, aga paremini
Pereli sõnul pole kirel mingit seost hoolimisega. Hoolimine on vajalik osa armastusest, kuid samal ajal ka üks suurimaid kiretapjaid. «Näidake mulle kedagi, kes erutub sellest, et teda vajatakse? Tahtmine on üks asi, kuid vajamine teine,» selgitab Perel ja lisab, et emaks saanud naised teavad seda suurepäraselt.
Pereli sõnul tuleb pikaajaliste partnerite vahelise kire säilimise mõistmiseks defineerida erootika mõiste. Ta toob näiteks kogukonna Belgias, kus ta ise üles kasvas. Seal elasid peamiselt Holokausti üle elanud, keda Pereli sõnul oli kahe erineva ellusuhtumisega – need, kes ei surnud ja need, kes alustasid elamist uuesti. Esimesed tundsid pidevat hirmu ega suutnud enam kunagi rõõmu tunda. Teised mõistsid, et erootika on vastumürk, mis aitab neil elada.
«Inimesed ütlevad enamasti, et nad tahavad rohkem seksi, kuid tegelikult tahavad nad paremat seksi,» on Pereli sõnul neil kahel asjal suur vahe.
Enda kirg tuleb ise tekitada
Perel muutis oma lähenemist probleemile ning asendas küsimuse, millal inimesed kiindumust tunnevad, küsimusega, millised asjad inimeste kire nullivad. Üldistatult oli inimeste vastuseks, et nad ei tunne kirge siis, kui nad pole enestega rahul, ükskõik, kas rahulolematust põhjustab kehv tööpäev või vormist väljas keha. Põhimõtteliselt me tunneme, et me pole kirge ära teeninud.
Pereli sõnul vastavad inimesed meeleldi, kui küsitakse, millised väljastpoolt tulevad põhjused meie kire nullivad, kuid tegelikult tuleks vastata küsimusele, millal me inimestena iseend nullime. Ta rõhutab, et teine pool võib teha mida iganes, kuid kui meie oleme end «välja lülitanud», pole sellest mingit kasu. Perel sõnab, et kohusetunne tapab meie kire ja huvitaval kombel erutavad meid seksuaalselt omadused, mis väljaspool magamistuba meile ebameeldivana näivad. Uudishimu ja soov avastada on meie kire põhiline alus, me peame tundma üheaegselt vabadust ja seotust.
Spontaansuse müüt
Perel toob näite lastest. Kui lastel lastakse minna maailma avastama ning öeldakse, et tema jaoks ollakse olemas ning ta võib minna ja nautida, saab laps tunda rõõmu sellest, mida maailmal on talle pakkuda ja peagi tagasi tulla. Kui lapsele sisendatakse, et tema soov maailma avastada teeb õnnetuks kellegi teise, võib ta küll minna, kuid tunneb samaaegselt kogu aeg süümepiinu. Pereli sõnul algavad sellised käitumismustrid juba lapsepõlvest ning kanduvad edasi ka meie seksuaalsusesse. Kui meile ei anta vabadust, kasvame me iseendast lahti, et mitte kaotada teist.
Mida teevad pikaaegsetes suhetes õnnelikud paarid teisiti? «Nad mõistavad, et eelmäng pole midagi, mis algab viis minutit enne seksi. Eelmäng algab põhimõtteliselt kohe pärast viimast orgasmi,» selgitab Perel ning lisab, et kirg saab tekkida vaid siis, kui sa lõpetad magamistoas «hea kodanik» olemise. Ning teine väga oluline asi, mida need inimesed mõistavad, on see, et kirg ei ole püsiv olukord, vaid sellel on faasid nagu kuul. Kuid need paarid oskavad kirge taaselustada ja teavad, et spontaansus on müüt. Hea seks on planeeritud, sellele keskendutakse.