Kuidas lapse jonnimisega toime tulla?

Jonn Foto: SCANPIX

Laste arengus tuleb enamikel varem või hiljem ette käitumisprobleeme. Ehk ei peaks neid just probleemideks nimetama, kuid need on olukorrad, milles vanemal on raske jääda rahulikuks. Kuidas sellistes olukordades käituda?

Kadri Järv-Mändoja perekeskusest Sina ja Mina aitab Emmedeklubi videos nendele küsimustele vastuseid leida.

Tavaliselt on esimeseks selliseks väljakutseks väikelaste jonn, mis tegelikult on normaalne. Jonn tekib tavaliselt olukordades, kus lapsel on mingid vajadused, mida ta tahab rahuldada, kuid mida tal ei ole võimalik ise teha ning seetõttu ta kehtestab ennast niimoodi läbi jonni.

Jonn tekib seoses minateadvuse tekkimisega. Tavaliselt on kõige kangem jonnimise iga teine eluaasta. Jonni võib esineda rohkem kui laps on unine või näljane või kui perekonnas on tekkinud pingeid. Lapse peale karjuda, teda ähvardada või jonni vastu ajada ei ole mõtet- see ei toimi.

Sina oled eeskuju
Tuleb meeles pidada, et sa oled lapsele ise eeskujuks. Kõige tähtsam, kuid samas ka kõige keerulisem on jääda rahulikuks. Tuleb jääda oma otsustele kindlaks ning aru saada, et jonn on lapse arengule vajalik.

Iga vanem peaks tunnetama piiri, kus kannatus lõppema hakkab ning «plahvatus» lähedal on. Sel juhul tuleks lapsest eemalduda, minna teise tuppa ning öelda, et tuled kohe tagasi. Nii ei kaota sa lapse ees enda üle kontrolli.

Sõnasta lapse emotsioonid
Tihti aitab laste puhul nende emotsioonide peegeldamine. Kui laps soovib näiteks kindlat riideeset selga panna, aga see on pesus, võiks talle sõnastada tema emotsioonid:  «Sa oled pettunud, et sa ei saa seda selga panna. Sa juba mõtlesid selle peale ja sa tahtsid seda kanda.» See aitab lapsel oma emotsioonidest paremini aru saada ja rahustab teda.

Kui lapse käitumine muutub äkitsi probleemsemaks, tasuks analüüsida, kas teie elus on viimasel ajal midagi muutunud. Mõjutada võib ka see, kui reeglid ei ole lapse jaoks paigas. Kui mõnda asja vahel võib ja vahel mitte, tekitab see segadust.

Kui laps vaidleb vastu, ei tasu temaga pikalt sõnavahetusse langeda. Pigem võiks öelda, et sulle ei meeldi, kui te nii räägite. Selle üle võiks lihtsalt rahulikult arutleda.

Õpeta lapsi koos mängima
Laste omavaheliste vaidluste puhul võib samuti kõrvalt öelda, et sul on väga paha seda kuulata. Sageli suudavad lapsed ise omavahelisi probleeme lahendada, aga kui tundub, et nad enam hakkama ei saa, tuleks sekkuda ja neid aidata. Näiteks võib neil aidata mänguasjad omavahel ära jaotada või teha neile ettepanek mängida mõnda muud mängu. Vanem ei tohiks lahendada laste omavahelisi probleeme nende eest, vaid aidata neil probleemid lahendada.

Tuleks peegeldada seda, mis toimub. Nendega rääkida ja neid kuulata. Lastele tuleks ka näidata, kuidas see koosmäng üldse käib, sest laps ei pruugi seda osata. See tähendab seda, et lapsevanem istub lastega koos ja mängib nendega, õpetab neid jagama ja koos mängima.

Mõnikord eksivad kõik
Vahel, kui päeva jooksul on palju väsitavaid sündmusi, piisab pisiasjast, et suur draama tekiks. Laps tahab lihtsalt momenti, et ennast välja elada. Lapsega koos võiks minna rahunemistoolile või võtta laps kaissu ja lasta tal pinged välja nutta.

Paljusid neid soovitusi on kerge öelda, kuid raske teha. Kui oled ikkagi väsinud, on keerulisem rahulikuks jääda, lapsele tema tundeid peegeldada ja loov olla. Kuid samuti on loomulikult mõnikord eksida. Kui ületad ise piiri, ära unusta vabandada. Meie oleme oma lastele kõige suuremad eeskujud ja peaksime käituma nii, nagu me tahame, et lapsed seda teeksid.

Lapsed saavad meie jutust palju rohkem aru, kui me seda arvame. Nendega võiks rääkida, nagu pisikeste täiskasvanutega. Neile tuleb lihtsas keeles ära seletada, kuidas asjad käivad ja kuidas mingi konkreetne olukord sind tundma paneb.