Naabritega tasub häid suhteid luua ja neid hoida

Sõbralikud naabrid Valingu külast: tagareas vasakult Tiia, Heleri, Marju, Kristiina, Aaro, Kairi ja Berit. Esireas vasakult Markus, Rasmus, Mirtel, Marta, Mirjam, Birgit, Anni, Alex. Foto: Mihkel Maripuu

Tallinnast 25 ja Keilast 2 km kaugusel asuvas Valingu külas on 34 maja – kõik ehitatud aastatel 2006–2008 ja välimuselt sarnased. Tegu on üsna tüüpilise uusasumiga keset lagedat välja, kus elanikke ühendab soov pankrotti läinud arendaja tegematajätmistest hoolimata endale mõnus kodu rajada. Teiseks ühendavaks jooneks on majaomanike sarnane vanus, mis jääb 30 ja 40 eluaasta vahele, ja muidugi lapsed, kes ju kunagi ühe krundi piires ei püsi.

«Kui meie pere 2008. aasta aprillis siia kolis, kinkisid naabrid meile muru silumiseks uhke puujuraka, õhtul oli saun ja pidulik vastuvõtt. Alguses laenasime üksteiselt ka muruniitjat ja muid tööriistu, mida kohe osta ei jaksanud. Käime läbi siiani, vaid mõned üksikud pered hoiavad omaette,» räägib kahe lapse, Maria ja Rasmuse ema Kristiina Kauts.

Kui saadi aru, et koos on lihtsam ametnikega asju ajada, sündis mittetulundusühing Suurekivi Elurajoon. Selle juhatusse kuuluv Tiia Pärn räägib, et ühiselt on rajatud haljastust ja saadud korda veevarustus, nüüd seistakse hea paremate teede, valgustuse ja transpordimurede lahendamise eest. Naabrivalve toimib iseenesest, nii et ükski küla vahel liikuv võõras sõiduk tähelepanuta ei jää.

Üheealised poisid Rasmus ja Markus räägivad, kuidas nad igal aastal koos teiste lastega kadrit ja marti jooksmas käivad. «Mõni rikkur ei lase sisse ka, keerab ukse lukku,» lausub Rasmus. Poiste ühine mure on ühistransport ja kergliiklustee puudumine. «Praegu ei käi rong ka, millega muidu linna saab.»

Tühjast tõuseb tüli

Puudustele vaatamata ei vahetaks Valingu elanikud oma maja linnakorteri vastu, sest siin ollakse ikkagi looduse keskel. Lähedal on lehmafarm, kus lapsed suviti tööd saavad ja värske piima järel käivad. Kamba peale saavad hoitud lapsed ja jalutatud koerad ning suveõhtutel on tore koos naabritega grillida.

Eesti Korteriühistute Liidus elanike nõustamise ja lepitamisega tegeleva Raimo Jõgeva sõnul on kõige sagedasemad tülid korteriomanike ja ühistu juhatuse vahel. Enamasti on põhjuseks see, et juhatuse liige ei reageeri ühistu liikmete küsimustele või avaldustele. Sellest saavad alguse kahtlused, et juhatus varjab ja valetab või koguni varastab. Pole ju harvad juhtumid, kus juhatuse liikmeid süüdistatakse üüriraha raiskamises või oma tasku ajamises. «Selline halb asi levib maja peal kiiresti nagu epideemia ja varsti on õhkkond pingeline,» teab Jõgeva rääkida. Seetõttu tuleb tema sõnul juhatusse valida inimesed, kes on hästi tasakaalukad, oskavad suhelda ja kel jagub tarkust probleemide lahendamiseks. «Juhatuse liige ei tohi võtta vaenulikku positsiooni, et mis need vanad inimesed jagavad. Selle mõne minuti inimesega rääkimiseks ja tema maharahustamiseks peab leidma. Ja kui ei leia täna, siis vabanda, et vestleme homme.»

Vahel puhkevad naabrite vahel tülid väga tühistel põhjustel. Suvel on üks sagedasemaid sõnavahetuse põhjusi Jõgeva sõnul suitsetamine. Seda tehakse nii rõdudel kui trepikodades, nii et suits levib naaberkorteritesse. Konid visatakse pahatihti aknast välja maja ette murule. «Ka see on kokkuleppe küsimus. Anna naabrile teada, et ma lähen nüüd teen rõdul ühe suitsu, sa pane seniks oma aken kinni, ja tüli jääb tulemata.» Trepikodades ja maja treppidel on suitsetamine seadusega keelatud, aga rõdude kohta sellist keeldu praegu ei ole.

Rõdul grillimise kohta ütleb Jõgeva, et seda eriti ei tehta. «Minuni on jõudnud vaid need juhtumid, mis tulekahjuga lõppenud,» lausub ta. Osal uutel majadel on selleks ka spetsiaalsed terrassid või suured rõdud ehitatud.

Teiseks põhjuseks on üldkasutatavate ruumide kasutamine. Oma ülearuseid või tuppa mitte mahtuvaid asju ei tohiks koridori teistele ette panna. Isegi kui need otseselt ei sega, ei pruugi võõras kola nende ukse all naabritele meeldida. Ja väiksest asjast puhkebki suur tüli.

Sellest hullem on joomine ja lärm öisel ajal, kui teised magada tahavad. Naabrid kannatavad üks ja teinegi kord välja, kuid siis kutsutakse juba politsei. Kui midagi ei aita, võimaldab seadus pöörduda kohtusse korteriomandi sundvõõrandamiseks ja seda on ka tehtud. Alkohoolikute pideva terrori all ei pea keegi kannatama. Korrarikkujale pakutakse sel juhul võimalust korter endal maha müüa ja mujale elama kolida.

Probleeme on ka liigse loomaarmastusega. Kui koerad-kassid lastakse vabalt jooksma ja trepikodasid reostama, häirib see majaelanikke õigusega. Paraku on selle vastu üsna raske võidelda. Mis aga puutub öisesse haukumisse, siis saab koeri Jõgeva sõnul päris hästi vaikima õpetada. Raskem on nendega, kel meeldib sööta hulkuvaid kasse ja linde. Selline harjumus võib samuti naabreid tugevalt häirida.

Saa naabriga tuttavaks

Sageli naabrite tülisid lahendama sunnitud Jõgeva ütleb, et iga väikese asja pärast ei tasuks siiski kohe kisama ja naabreid süüdistama hakata. «Ikka juhtub, aga algul tuleks püüda asja rahulikult selgitada. Karjumine ja ähvardamine ajab vastaspoole vihale ja teeb asja ainult hullemaks. Iseasi, kui inimene õppust ei võta ja korduvalt ühiselu reegleid rikub,» selgitab Jõgeva.

Varem korteriühistute liidus lepitajana töötanud psühholoog Enno Selirand on teemaga väga hästi kursis ja oskab selgitada naabritevaheliste lahkhelide tagamaid. «Sageli saab tüli alguse sellest, et arvatakse, et teise inimese käitumine häirib mind ja ta tahab mulle halba. Selline postulaat võetakse suhtlemise aluseks, ehkki hiljem võib see täiesti valeks osutuda.»

Kuna kõik võõras on alati hirmutekitav, soovitab Selirand kõigepealt oma naabriga tuttavaks saada. «Istuge üks õhtu maha ja rääkige juttu. Tõenäoliselt saate mõlemad selle päikese all sõbralikult elada. Läbirääkimisi tuleks alustada sellest, mis teil on ühist, mitte aga sellest, mis eristab.» Nõnda saaks vältida linnakultuuri üht põhilist häda – inimeste võõrandumist üksteisest. «Kui Poska Tartu rahu tegi, siis ta alustas ju ka sellest, et küsis Vene delegatsioonilt: «Mehed, kas teil on kõht tühi? Meil küll on.» Edasi leiti need seitse asja, mis olid ühised ja nii kujunes sobiv õhkkond. Naabriga suhtlemisel pole ju tähtis, et üks armastab räppi ja teine sümfooniat, tähtis on ühine trepikoda, õu või tänav, mida jagatakse.»

Selirand räägib loo illustreerimiseks seiga oma minevikust. Kord oli tal vaja külastada oma kõneõpetajat Karl Aderit. «Olin seal majas varem käinud, aga mulle tundus, et eksisin korrusega. Uskudes, et kõik teavad valgete juustega onu Tikk-Takki, koputasin julgesti ühele uksele, et küsida, kas otsitu elab korrus kõrgemal või allpool. Selle peale vaatas keskealine eesti inimene mind kui tulnukat ja küsis: «Kas Karl Ader elab tõesti meie majas?» Ta ei olnud selles majas elatud 30 aasta jooksul kogu rahva seas armastatud näitlejat lihtsalt märganud, ehkki mees elas otse tema all.»

Psühholoogi sõnul elame me praegu kui jõekarbid jõe põhjamudas. «Sellist karpi huvitab ainult, et vesi koos vajalike toitainetega läbi pilu sisse tuleks ja siis jälle välja läheks. Meid absoluutselt ei huvita, mida teeb teine jõekarp meie kõrval ega ka see, kuidas kulgeb vesi või milline on jõe põhi. Püüame üksildasena seda vett filtreerida ja kuidagimoodi ise hakkama saada. Vaid mõnel jõulu- või jaaniõhtul tunneme põletavat valu oma hinges, mille nimeks on üksildus.»

Teise näite toob Selirand Hollandist, kus on väga populaarsed suvised tänavagrillimised, kui kõik elanikud nii suurtest korrusmajadest kui väikestest eramajadest tulevad oma söökide-jookidega välja, panevad muusika mängima ning käivad üksteise juures liha maitsmas ja juttu puhumas. «Kardan, et kui meie tahaks ühe trepikoja inimesed sellisele tänavapeole kutsuda, siis see vist ei õnnestuks.» lausub ta.

Üheks põhjuseks, miks Eesti inimesed nii kapseldunud on, peab psühholoog edukultust, mille nimel inimesed jooksevad ennast hingetuks, nii et suhtlemiseks ei jagu aega. «Kui kella üheksa ajal koju jõudnud mees või naine on ennast müügiagendina lolliks töötanud, ei taha ta enam isegi oma lapsi näha, naabritest rääkimata. Ta mõtleb vaid sellele, kuidas saaks rihma korraks lõdvemaks lasta, et siis järgmisel hommikul jälle samasse rattasse hüpata ja meeleheitlikult rapsima hakata.»

Võimalus paremaks eluks

Teiseks tahetakse olla naabrist parem ja see muudab naabri konkurendiks või isegi vaenlaseks. «Me mitte ei võistle, vaid võitleme üksteisega viimase veretilgani. Seetõttu ei saa me ka naabriga sõbraks saada. Aga tegelikult leiame lähemal tutvumisel enamasti, et naaber on täitsa mõnus vend,» räägib Selirand.

Ta tõdeb, et paljuski sõltub olukord sellest, kes naabruskonna moodustavad. «Näiteks oli Viimsi ühes piirkonnas, kus majad oli enam-vähem samal ajal ehitatud, naabrite vahel hästi hea läbisaamine. Kui paar-kolm neist oma maja maha müüsid, vaatasid uued elanikud seda sõpruskonda suurte silmadega ja panid oma uksed ruttu kinni. Samas teises kohas pidid naised masu tulekul töökohti otsima ja nad hakkasid kordamööda üksteise lapsi hoidma, et keegi saaks linna minna. Nõnda kujunes praktilisest vajadusest varsti tore sõpruskond, kes hakkas muidki lahedaid asju tegema,» toob psühholoog vastakaid näiteid oma koduvallast, kus ta praegu ametis on.

Kui naabrit ei vaadata kui vaenlast, vaid kui võimalust paremaks eluks, siis tekivad toredad ühendused nagu Uue Maailma, Supilinna, Kalamaja või muud naabruskonna seltsid.

Juba üle kümne aasta tegutseva Tartu Supilinna seltsi esimehe Mart Hiobi sõnul on selts üks võimalus, kuidas naabreid kokku viia. «Tihtipeale pole ju naabrite vahel mingeid põhimõttelisi erimeelsusi, kuid ka omavahelist suhtlemist eriti mitte. Kui inimesed saavad tuttavaks, siis ollakse ka ettevaatlikumad naabritest halva rääkimise suhtes ja läbisaamine paraneb,» leiab ta.

Supilinna päevadel, mis toimuvad kord aastas, osaleb aktiivselt 30–40 inimest, aga läbi käib sealt sadu inimesi. Piirkonnas elab paari tuhande inimese ringis. Ehkki Supilinna tuntakse noorte loomeinimeste elupaigana, elab seal igasuguseid inimesi. Hiob ütleb  kahetsusega, et viimasel ajal on sinna elamise ostnud mõned rikkurid, mis tähendab, et põhikontingenti jääb vähemaks.

Vanu inimesi elab Supilinnas vähem kui Tartus keskmiselt. Konkreetselt neile mõeldud üritusi ei korraldata. «Meil on nii, et igaüks teeb seda, mis talle sobib kogukonna elu edendamiseks. Kedagi ei sunnita millekski, kõik on vabatahtlik,» selgitab seltsi eestvedaja. Ilmub ka oma ajaleht, kus igaüks saab asju südamelt ära öelda.

Liikmemaksu seltsil ei ole, tegevus põhineb suuresti fondidest saadud toetustel. Ligi poole eelarvest annab linnavalitsus.