T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kertu Moppeli päev: mõnikord on kõik nii sassis...

Kertu Moppel
, lavastaja
Kertu Moppeli päev: mõnikord on kõik nii sassis...
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Mereõhk teeb vabaks: paraku mitte kauaks, sest kohe tuleb lavastaja Kertu Moppelil naasta hämarasse ruumi kunsti tegema.
Mereõhk teeb vabaks: paraku mitte kauaks, sest kohe tuleb lavastaja Kertu Moppelil naasta hämarasse ruumi kunsti tegema. Foto: Liis Treimann

Viinistu selle suve teatritüki «Mõnikord on kõik nii selge» lavastaja Kertu Moppeli (27) meelest on vaid nädal-kaks enne esietendust olukord pealkirjale vastupidine. Trupiliikmed käituvad nagu lapsed – aga tegelikult käib see kõik asja juurde. Nagu ka meri ja sirelilõhn.

Ärkan kell üheksa Viinistul puhkemajas, mis on meie suvelavastuse trupi käsutuses. Teen kohvi ja söön õues terrassil hommikust. Arutame omavahel laisalt, mida tükis veel muuta saaks ja tuleks. Täna algab proov hiljem, sest osa rahvast tuleb Tallinnast. Mingi aja pärast ongi autotäis näitlejaid kohal ja koos nendega saabub ka linnast tellitud ühine toidukraam. Tüdrukud saavad oma hommikul meeleheitlikus magusahoos tellitud šokolaadid kätte ja kõik on rahul.

Viinistu on hea koht suvelavastuse tegemiseks, aga kuna siin pole poodi, siis tuleb kümne inimese söögikorrad juba varem põhjalikult läbi mõelda. Vahel võib tekkida tagasilööke, eriti kellegi ootamatu isuga seoses.

Veidi enne kahtteist ongi aeg minna katlamajja proovi. Kuna on esmaspäev ja Viinistu kunstimuuseum suletud, pole ka restorani juures peaaegu mitte kedagi. Nädalavahetuse turistid on kadunud ja terve mereäär meie päralt. Paraku ei saa kuigi kaua mereõhku nautida, sest tuleb minna jahedasse katlamajja teatrit tegema. See muutub iga päevaga üha raskemaks, sest pikast talvest väsinud keha nõuab oma ja veab nagu magnetiga mere äärde päevitama. Sellises idüllis, kus õitsevad sirelid ja õunapuud, mis levitavad oma lõhna üle terve rannaküla, on raske sundida ennast kuskil hämaras ruumis kunsti tegema.

Kuigi meil oli mõte seda tükki teha juba kooli lõpus ja kõik löövad innuga kaasa, tekib mul iga kord enne katlamajja minekut merd vaadates küsimus, et milleks seda kõike üldse vaja. Merevaatamine on juba omaette elamus ja mingi imaginaarse reaalsusega tegelemine tundub vahel ka mulle endale arusaamatu.

Õnneks  kaovad need mõtted proovi tehes kiirelt. Katlamajas tekib pidevalt tunne, nagu oleksime lapsed, kes mängivad kuskil mahajäetud majas sinna jäetud asjadega ja mõtlevad lollusi välja. Kuna pole veel õigeid rekvisiite ja mööblit, siis kasutame kohapealt leitud suvalisi asju. Näiteks torti «kehastab» täna üsna räpane svammitükk ja laudlina mingi õudne hommikumantel.

See kõik erineb suurtest teatritest, kus inspitsiendid-rekvisiitorid kõik asjad näitlejate eest ära teevad. Siin hangime ja organiseerime kõik ise ja see suurendab kõvasti isiklikku seotust lavastusega. Katsume ise ka videotega hakkama saada ja nuputame tehnilisi lahendusi.  

Täna püüame kõik stseenid järjest ära mängida, et aru saada, mis tükis üldse toimub ja kuhu suunas seda liigutama peaks. Vastupidiselt pealkirjale «Mõnikord on kõik nii selge» on meil praegu kõik veel täiesti sassis. Rahustan ennast, et see on normaalne, ja et suurest segadusest tekibki midagi uut ja ettearvamatut. Muidugi aitab segadusele kaasa see, et aeg-ajalt jookseb lavale Katariina nelja-aastane poeg Ruudi, ja see, et vahel lendavad mingil põhjusel suitsupääsukesed saali meie pea kohale tiirutama.

Kell neli teeme lõunapausi. Kõik lähevad majja, mina teen tiiru mere ääres, et aju maha jahutada. Täna on köögitoimkonnas Hendrik ja Lauri, tulemuseks frikadellisupp. Kõik ootavad selle valmimist,  räägivad midagi läbisegi ja siiberdavad niisama. Kahe proovi vahelist vaba aega on keeruline kuidagi sisustada.

Kuna kõik elavad samas majakeses, on raske midagi välja mõelda, enamasti vedeletakse niisama tubades või õues ja räägitakse suvalist juttu. Tahaksin ka, aga mina olen sunnitud kooli jaoks ühe filmiajaloo essee kirjutama, seetõttu veedan pausi toas ning püüan asjalik olla. Teema on Bela Tarr, Kaurismäki ja Bresson. Vaatan Tarri «Man from London» ja selle peale hakkab pea ringi käima. Ma ei ole lapsepõlvest saati kuskil sellist atmosfääri kogenud, selles filmis on midagi nii spetsiifilist, mis ei meenuta mitte midagi muud. Mingi saladus on seal.

Kell kuus alustame uuesti katlamajas. Väljas müristab ja kallab vihma. Suvine äike. Vihma lõhn pressib majja ja ruum läheb hämaraks. Tekib mõnus roidumus ja soov sealsamas kerra keerata. Paneme siiski vapralt vastu ja püüame endast maksimumi anda. Selle tulemusena oleme kella kaheksaks juba nii väsinud, et iga liigutus ja lause tundub kohutavalt naljakas. Viimane tund  prooviaega möödub nii, et ülim asjalikkus vaheldub naeru ja hüsteeriahoogudega. Pärast proovi on ka vihm lõppenud ja saab rahulikult koju minna. Lõpuks tekib tunne, et täna sai kuidagi produktiivne oldud ja kõik liigub õiges suunas.

Poole kümne ajal jõuame tagasi majja, ülejäänud õhtu veedame täna õlut ja teed juues. Kümnekesi väikeses köögis einestades kisub vahel üsna lärmakaks, aga tänase õhtu meelelahutus on õnneks üsna vaikne. Nimelt avastab keegi, et võiks hakata tegema anagramme kõigi trupiliikmete nimedest. See sisustab hea mitu tundi ja tulemused pole halvad: Liisa Pulk – Kulla Pisi, Katariina Ratasepp – Persik Pani Ratataa, Kertu Moppel – Tropp Lumeke, Lauri Kald­oja – Dai Rula Kolja, Arthur Arula – Urraal Tuhar, Roland Laos – Roll-on Sada, Jüri Tiidus – Suri J. Tiidü, Maarja Mitt – Mia Marta jt, Hendrik Toompere – Porner Mehekotid, Maria Lee Liivak – Liia Aia Rekviem, Märt Meos – Tore Sämm. Selle kõige peale on kell juba üle kesköö ja läheme vaikselt magama, et kuni esietenduseni samas rütmis jätkata.

Märksõnad
Tagasi üles