Sten Sang: mis muudab inimese närvihaigeks?

Sten Sang Foto: Erakogu

Viimase aja kiirustamises ning tihedas liikluses olen enda kohta mitu korda kuulnud närvihaige diagnoosi. Mis aga muudab inimese kärsituks ning kergelt häält tõstvaks?

Number üks koht varitseb autoroolis istudes. Nagu me kõik teame, teeb ise roolis istuja kõike õigesti ning sada protsenti kõrval liiklejatest on jobud ja uimerdised. Mõne arust ka rullnokad, vahele nõelujad ja ettetõmbajad.

Alles hiljuti vihastasin end seaks, kui ringteel mingi jorss avastas, et on vale rea võtnud. Et mitte hoogu maha pidurdada, väljus ta ringilt minu auto nina eest risti üle lõigates. Tüüp ajas mind nii närvi, et vahutasin pärast seda tubli pool tundi. Muidugi suutsin ka naisega tülli minna, kuna ta ei kiitnud kaasa, milline rumal juht ikka see ettetõmbaja oli.

Olen varemgi mõelnud, miks keskmine inimene autoroolis justkui ümber vahetub ning teistsuguseks muutub. Üks faktor siin võib olla kaitstuse tunne - metalne kere lisab anonüümsust ning jõudu, mida kahel jalal liikuval isendil nii palju ei jagu. Tean, et mind ajavad avariiohtlikud olukorrad seetõttu närvi, et kahju on suur. Vastutan enda kaassõitjate tervise ning ka kõrval liiklejate elude eest.

Järgmine närvesööv ala laiub kaubanduskeskustes. Kuigi lubame endale alati, et seekord ei kuluta palju, ei suuda me üldjuhul lubadusest kinni pidada. Kodus tšekke üle vaadates tuleb alati meeleheide peale, kui summa kokku arvutada.

Ega niisama muudeta šoppamine võimalikult impulsiivseks ning meeldivaks. Kirkad värvid, hõrgutavad lõhnad, meeldiv muusika - kõik see soodustab rahakoti raudu avama ning end poputama. Mõtleme, et oleme raha teenides vaeva näinud ning hellitame end seetõttu toidu ja asjade üleküllusega.

Kolmas hullumise tegevus on akutrelliga aukude puurimine. Tundub justkui lihtne ja loogiline töö, kuid siin peituvad omad lõbusad nüansid. Mõnikord tundub sein justkui metallist kokku ehitatud ja ka pärast mitmetunnisena tundunud trelli kräunutamist paistab edenemist vaid mõned millimeetrid.

Auguga ühele poole saades selgub, et olemasolevad tüüblid jäävad kas liiga väikeseks või liiga suureks. Ehituspoodi kiirustades jätkub üllatusterada ning vajalik suurus tüüblit ei ole nende sortimendis. Nii kulubki ühe hädise nagi seina saamiseks miljon valgusaastat ning miljard vihasse surnud närvirakku.

Neljas enda piinamise post peitub koristamises. Pärast põhjalikku tolmutamist ja ringi pühkimist selgub, et purud on vahepeal müstiliselt paljunenud ning tuleb uus ring lapiga peale teha. Kui mitu tundi roppu rookimist jääb selja taha, saabub õnnis puhtus. Seda muidugi homse hommikuni, mil proua Kübe ja Härra Puru on laua peal ning põrandal ringi sahmerdades palju järglasi suutnud soetada.

Kiiksudest rääkides - mustad juuksekarvad põrandal ajavad iiveldama mingil põhjusel. Ilmselt seetõttu olen kõik elukaaslased valinud heledajuukselised. Mõnikord mängin igavusest vaibal kalameest - nokin ükshaaval pikki blonde karvu prügikasti. Ajakulu saab lõpuks muidugi kordades suurem, kui sama asja tolmuimejaga teha. Õnneks see nokkimise tegevus vähemalt ei vihasta, vaid mõjub omal moel isegi teraapiliselt.

Kokkuvõtvalt leian, et vihastamise põhjuseid leiab alati. Omaette kunst on vihast kerge vaeva ning väheste kadudega üle saada. Rikutud närvid ning halvad inimsuhted ei meelita eriliselt kedagi.