Anu Saagim: naljast kaugel

Tallinna Lilleball – Lillekleit 2013 Žüriis olid Anu Saagim ja Gerly Tinn Foto: Viktor Burkivski

Üldse kohe ei ajanud naerma, kui liiga täis topitud ostukoti põhi sõiduteed ületades plahvatas ja kogu kraam mööda Liivalaia neljarajalist sõiduteed laiali pudenes.

Nüüd läks kiireks. Kohe muutub foorituli autodele roheliseks, tomatid veerevad vasakule-paremale ja mina hüplen nende vahel siia-sinna justkui poolearuline. Palun ärge sõitke minu hommikuhelvestest üle!

Mitte keegi ei tule appi. Kes räägib mobiiliga, kes vahib taevasse, nagu hakkaks sealt pussnuge sadama. Autorooliski istuvad inimesed on kivistunud. Lollakad robotid, kirun ja jätan pool kraami teele vedelema, endal nutt kurgus.

Imeline pühapäev. Üle pika aja olen rulluisud alla saanud ja tunne on justkui karjamaale lastud vasikal. Rõõmupiruett vasakule, teine paremale – ja järgmisel hetkel lendan, pea ees, põõsasse. Mööda vuhisev jalgrattur vaatab korraks tagasi, kuid ei aeglusta sõitu, appitulekust rääkimata. Bussipeatuses hirnuvad teismelised muudavad olukorra veelgi hullemaks. Pole ka midagi imestada – meenutan kibuvitsapõõsastest välja ronides tätoveeritud buš­manit.

Naerutuju polnud ka siis, kui pikalt ja hardalt külmkapis hoitud jäätisetort enne kohvilauale  jõudmist köögipõrandale plartsatas. Külaliste tulekuni jäi vähem kui veerand tundi. Tossud jalga ja täiskäigul lähimasse kohvikusse. Loomulikult oli seegi juba kinni ja külalised pidid leppima topeltkoguse šampanjaga.  

Sellistel puhkudel löövad viha- ja jõuetuselained üle pea. Eriti juhul, kui käepärast pole ohvrit, kelle kaela oma vihaämber kallutada. Ei meest, last, ema ega naabrinaist, keda kõigis maailma hädades süüdistada.

Mõtlen pärast selliseid juhtumisi alati, kes on küll need õnnelikud, kes oskavad samalaadsed argiviperused kiirelt huumoriks pöörata ja nagu möödaminnes tõdeda: «Hopaa, vot kus lops!» Või: «Juhuu, ikka juhtub!» ning selle peale kohe hooletult naeru lagistada.

Üks tõde on hakanud mulle äparduste jada järel siiski valgenema. Pärast igasuguseid piinlikke ebaõnnestumisi on toimunud kiire taastumine vaid juhul, kui olen fopaasid jaganud kiirelt ka teistega.

Mõjub uskumatult teraapilisena rääkida oma ämbrisse astumisest sõpradele, võtta vastu kaastundeavaldusi, naeruturtsatusi ja miks mitte ka sõbralikku tögamist. Lõpuks kostab ju samalaadseid lugusid teistegi suust, nii et enda omad kahvatuvad nende kõrval suisa tühisteks apsakateks.  

Mida rohkem neid lugusid jahvatan, seda naljakamaid pisidetaile lisandub. Mida rohkem kambakesi nende üle naerame, seda salongikõlblikumaks piinlikud lood ajapikku muutuvad.

Lõpuks võib neid võrrelda lausa anekdootidega. Imeline, aga terve huumor paneb asjad alati lihtsalt ja kiirelt paika. Samas selgub, et kõige totramadki lood vananevad üsna kiiresti ja homseks on minu üleelusuurused lollused muutunud justkui kärbsemustaks liimipaberil.