Seksuaaltervise ekspert Siim Värv: rääkimine hõbe, vaikimine...

Siim Värv Foto: Erakogu

Seksuaaltervise ekspert Siim Värv kirjutab sellest, kui oluline on muuta suhtumist, et seks peab välja nägema nagu filmides, sest valede eeskujude tõttu ei julge paljud partneriga rääkida kondoomi kasutamisest.

Hindame täna hõbedat ja räägime sellest, millest harva kõva häälega räägitakse. Ei, mitte seksist – seda näeme ja kuuleme me kõik ilmselt piisavalt palju. Räägime hoopis suhetest, tunnetest, armastusest ja kõigest sellest, mis eelmainituga kaasas käib. Tegelikult räägitakse kõigest sellest avalikus ruumis siiski küllalt palju ja küllalt avalikult. Millegipärast juhtub aga liigagi sageli see, et kaks inimest, kes üksteist üle kõige hoiavad ja paarina ringi käivad, ei suuda neid teemasid omavahel üles võtta.

Kõigest alati ehk ei peagi rääkima – elus tuleb ette hetki, kus vaikimine ongi parem valik kui rääkimine. Kui aga läbi jääb rääkimata see, mis on tõeliselt oluline, tekib sellest... Heal juhul hulk piinlikke olukordi, halvemal juhul saab aga kahjustada inimese tervis. HIV, klamüüdioos ja veel terve hulk muid seksuaalsel teel levivaid haigusi saavad levida just tänu sellele, et partnerid ei tunne endid piisavalt mugavalt, et rääkida kondoomi kasutamisest.

Muide – kas teadsite, et seksuaalsel teel levivad klamüüdianakkused olid eelmisel aastal Terviseameti statistika andmetel levikult neljas nakkushaiguste tüüp? Sellest enam haigestus inimesi vaid ülemiste hingamisteede ägedasse nakkusesse, tuulerõugetesse, grippi ja loomahammustuste teel edasikanduvatesse nakkustesse. Sarnane trend on nähtav ka varasematel aastatel. Puukborrelioosi nakatus eelmisel aastal vähem inimesi kui klamüdioosi. Borrellioosist me omavahel räägime, aga kondoomist millegipärast vaikime.

Õigus on jällegi nendel, kes segavad vahele ja ütlevad, et räägime ju ikka. Kasutame samuti. Tõepoolest – esimese vahekorra ajal kasutavad kondoomi rohkem kui pooled Eesti noortest. Järgmistel kordadel aga järjest vähem. Ning rääkimine kipub sageli hääbuma sinna, et üks pool küll vihjab, et peaks kasutama. Ja teine pool üritab läbi lillede öelda, et parem ikka mitte. Asjadest otse ja selgelt rääkimine on aga tegelikult mõlema vastutus. Vahekorras on siiski kaks inimest – eeldatavasti mõlemad täie vastutusvõimega. Jah, kondoomist rääkimine on keeruline, sageli ka piinlik. Hiljem oma nakkusest partnerile ja arstile rääkida on aga mitu korda piinlikum.

Seksuaalharidusega seotud inimesed ütlevad sageli, et õige aeg vahekorraks on siis, kui partnerid suudavad üksteisega kaitsevahenditest rääkida. Tundub ju loogiline ja mõistlik. Ja ikka satub kusagilt sisse üks «aga».

See «aga» ei satu sisse mitte ainult kondoomist rääkides. Eesti seksuaaltervise liidu internetinõustajana vastan sageli noorte suhteprobleemidele. Probleeme on erinevaid – paljud neist seotud rahulolematusega suhtes, paljud aga ka erinevate füsioloogiliste muredega. Mis aga pea kõikide probleemide puhul ühine on, on see, et murest ei julgeta või suudeta partneriga rääkida. Ning see on koht, kus probleemid järjest süvenevad.  Suhtes esinevaid probleeme, ka juhul kui tegu on seksuaaleluga seotud probleemidega, on ülimalt keeruline lahendada ilma neist oma partneriga rääkimata.  Nii me satumegi nõiaringi. Läbi rääkimata mure hakkab elama oma elu ja muutub järjest suuremaks. Suurenev mure omakorda teeb rääkimise järjest raskemaks. Probleemidest rääkides võib aga avastada, et mure on sinu jaoks küll suur ja raske, aga partner ei ole seda seni veel murena tajunudki.

Üheks tüüpiliseks näiteks siinkohal on see, kuidas paljud noored mehed kardavad, et vahekord ei kesta partneri jaoks piisavalt kaua. Kuna standardid võetakse sageli üle erineva ligipääsupiirangutega filmidest, on meeste endi ootused tihti ääretult ebareaalsed – näiteks oodatakse, et seks peaks kestma kolmveerand tundi või rohkemgi. Oma soorituse pärast muretsedes võib kergesti juhtuda see, et keha reageerib stressile isemoodi ja tekib näiteks, erektsioonihäire. Partneriga rääkides võib aga ilmneda, et tema ei ole (ehk kuni erektsioonihäire tekkimiseni) probleemi tajunudki.

Seda kõike on hea ja lihtne kirjutada ning lugeda ja kaasa noogutada. Reaalses elus rääkimiseni jõuda on juba hoopis teine asi. Kuidas leida see sobilik hetk? Kuidas leida see sobilik algus? Kuidas leida see sobilik koht? Selge on ju see, et ühte ja õiget vastust sellele ei ole. Aga pidevalt oma peas õiget hetke, kohta ja algust otsides võime jäädagi vaid mõtlema. Mõtelda on mõnus, kuidas kõik on raskem, on kirjutanud Hando Runnel. Ja kuna rääkimine on hõbe ja vaikimine ning omaette mõtlemine siiski kuld, nagu meile varasest lapsepõlvest kinnitatud on, jäämegi me muudkui kulda koguma.

Mina hindan siiski hõbedat rohkem. Ja leian, et sageli on mõistlik liigse mõtlemise asemel härjal sarvist hakata ja lihtsalt alustada. Hoolides pisut vähem ajast, kohast ja sellest «õigest» algusest.

Kasvõi lihtsalt nii: «Tead, tahtsin sinuga millestki väga tähtsast rääkida». Või hoopis: «Kas sulle ei tundu, et tänapäeval peaksid kõik inimesed harrastama turvalist seksi?» Miks mitte ka selliselt: «Kui meie suhe jõuab voodini, siis me peaks kondoomi kasutama.» Usun, et paha ei oleks ka: «Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga me peaks kondoomist rääkima. Kas sul on sama piinlik kui mul?» Muidugi võib valida ka mõne seksikama või naljakama lause – täpselt nii, nagu hetkel tuju on.  «Kuidas oleks, kui räägiks kondoomi teema praegu läbi, et me saaks üksteist pärast rahulikult nautida?» «Ja nüüd romantiline küsimus: sinu kondoom või minu kondoom?».

Nii tähtsa teema puhul on oluline lihtsalt alustada.