Sten Sang: elu uues linnas - Tartu versus Pärnu

Sten Sang Foto: Erakogu

Kindlasti on suur viga kolida just hooaja eel minema Suvepealinnast vaiksesse ülikoolilinna. Väidetavalt ei toimu suvel seal suurt midagi ning eeldaks, et Pärnu teeb vähemalt sel aastaajal üks null Emajõe Mekale ära. Kas see ka reaalsuses nii on?

Remondimöllus olen saanud igatsetud Tartus veeta tubli nädala. Mis seni erinevustena silma on jäänud? Ringid, need lõputud ringid autoga liigeldes. Muidugi ka loendamatud sillad, kokku pidavat neid lausa neli olema. Pärnu oma paari ringristmiku ning kahe olulisema sillaga jääb tugevalt vaeslapse ossa. Ka kaubanduskeskuste mitmekesisuse ning hea asukoha poolest jääb Tartu liidri rolli.

Räägime Tartu inimestest ka. Esimene päev siin oli kole. Sattusin lähedast maaliinide bussijaamas ära saatma ning seal toimuv ajas judinad peale. Iga nurga peal koogutas bomž või end päikesekuumas ülejoonud nooruk. Üks keskealine padujoobes härra tuli mindki tülitama. Saladuseks jäi, mida ta soovis, kuna lisasin tempot ning sõna otsese mõttes põgenesin antud piirkonnast. Edasi jäi mu teele kuulus Anne kanal, mis oli risti-rästi veemõnusid nautivaid kohalikke täis.

Väga nukker oli vaadata, kuidas Pärnu uhke laia rannaala asemel peavad tartlased väikese liivaribakesega leppima. Ka oli kurb näha, kuidas uljad idanaabrid oma kaheliitriste õlleankrutega ringi kõikusid ning ihuhädasid otse kergliiklustee kõrvale põõsasse kergendasid. Siin sai Pärnu oma vaieldamatu plussi kirja - rand on siiski üle prahi.

Uue kodu ukse ette saabudes sain jutusoonele lähedal elava vene rahvusest vanema härraga. Kuulasin teda hea meelega, kuna papi oli sõbralik ning tegeles oma kodukassi muru sees jalutamisega. Vestluse käigus uuris ta, kas ma Mišat tunnen. Ilmselgelt ei olnud ma veel Mišaga kohtunud ning edasi vesteldes selgus, et vanahärra kassi nimi on Maša. Nii mu esimesed Tartu tuttavad tekkisid: Miša ja Maša ning vanahärra Viktor.

Esimene öö uues linnas ehmatas jälle korralikult. Õnnetuseks olime saabumiseks valinud laupäeva ning vastavalt nädalavahetuse meeleolule otsustas mingi seltskond meie akende all öösel ulguma hakata. Sekka kostus ka ahvi poolt tekitatavaid helisid ning üsna skisofreeniline kompott saigi valmis. Vaikselt teki all ööpimedusest kostuvaid hääli kuulates meenus Will Smithi menufilm «Mina olen legend». Ka seal värises vaene Smith püssiga vannis peidus ning kuulas õues möllavaid verejanulisi zombie’sid ulgumas ning saaki otsimas.

Tartu suureks plussiks pean istepinkide puudust kortermajade ees. Teatavasti on hästi mõnus seal suvalistel tüüpidel jalga puhata ning õlukest libistada. Õnneks ühtegi sellist mõnupinki uue kodu ees pole ning õnnis vaikus ning suitsuvinguvaba olemine on kindlustatud.

Kuumuse edetabelis saab Tartu vaieldamatu esikoha. Juba varahommikul terendab siin tubli 23 soojapügalat Pärnu 16 kraadi vastu. Remondi tegemisele annab see võrratu lisahüve juurde - higitilk nõrgub pidevalt nina otsast põrandale. Ise loodan ja palvetan vaikselt, et keha ikka troopilise Lõuna-Eesti kliimaga kiirelt kohaneks.

Kokkuvõtvalt leian, et uus linn jätab mõnusa avara mulje. Siin jagub rohkem võimalusi meeldiva töö leidmiseks ning kultuurseks ja põnevaks meelelahutuseks. Kohtumiseni Tartus!