/nginx/o/2013/06/05/1807324t1h9205.jpg)
Psühholoogid on pannud nime naiste seas laialt levinud vestlusviisile – «paks jutt». See on kehasid halvustav vestlus naiste ja tüdrukute seas. Nad kirjeldavad sellist vestlust kui ühendavat rituaali, mis levib laialdaselt ja suurendab naiste tundlikust kehakuju üle, pannes aluse toitumishäiretele.
Mõned psühholoogid leiavad, et «paks jutt »on naiste seas niivõrd juurdunud, et tihti ei peegelda see seda, mida rääkija enda kehast tegelikult mõtleb, vaid seda, kuidas ta enda arvates peaks oma kehast mõtlema, kirjutab The New York Times.
Kujutage ette kahte noort naist minemas koos poodi. Nad mõlemad valivad endale välja viis paari teksaseid ja lähevad neid proovima. Pärast pikka vaikuses proovimist lausub neist lõpuks üks: «Minu hiiglaslike reite jaoks ei ole teksaseid olemas. Miks nad peavad küll nii paksud olema.» Selle peale vastab teine: «Minule on kõik jälle nii pikad. Ma peaksin olema pikem ja peenikesem!» Nii lahkuvad nad end oma keha pärast halvasti tundes koos poest.
Uurimused näitavad, et kuigi enamik naisi ei naudi «paksu jutu» rääkimist, on see nende jaoks miski pärast vastupandamatu. Ühe uurimuse kohaselt harrastavad seda lausa 95 protsenti naisüliõpilastest.
Notre Dame ülikooli psühholoogia dotsent Alexandra F. Corning uuris, kuidas mõjutab «paksu jutu» rääkimise ajal naise suurus tema meeldivust teistele. Ta näitas 139 naisüliõpilasele pilti kahest ülekaalulisest ja kahest saledast naisest ning iga pildi all oli pildil oleva naise vastavalt kas positiivne või negatiivne tsitaat enda keha kohta.
Alexandra F. Corning eeldas, et kõige meeldivamaks peetakse saledat naist, kes enda keha positiivselt kommenteerib. Kuid see polnud tõsi.
Kõige meeldivamaks peeti ülekaalulist naist, kelle positiivne tsitaat tema keha kohta oli järgmine: «Ma tean, et ma pole täiuslik, aga mulle meeldib mu välimus. Ma tunnen end oma kehas mugavalt ja muul polegi tähtsust.»
Kuigi tulemus oli meeldivalt üllatav, kahtleb selle läbiviija, kas üliõpilastele tõesti meeldis ülekaaluline naine kõige enam, või nad valisid tema, sest nad arvasid, et nii oleks õige teha. Kindlat selgust toovad järgnevad uurimused, kuid on positiivne, et kõige meeldivamaks peeti naist, kes ei rääkinud «paksu juttu.»
Naiste hulgast on «paks jutt» mõningal määral levinud ka meeste sekka, kuid mehed rõhutavad teisi omadusi, näiteks liiga väheseid lihaseid ja liiga kõhna olemist.
Dotsent Corning sõnab, et kahjuks on «paksule jutule» raske lõppu teha. Kui üks vestlejatest juba vastava kommentaari teeb, on teisel pea võimatu teemat ilma sõprust kahjustamata muuta. Ta toob järgmise näite:
Esimene sõber: «Miks ma küll pidin selle tüki kooki sööma. Ma olen nii paks!»
Teine sõber: «Ära aja – sa ei ole üldse paks. Vaata parem minu reisi.»
Nii teeb teine sõber sõpruse nimel paratamatu end halvustava ja sõpra kiitva kommentaari, sest ta tunnetab, et just seda sõber ootabki. Palju raskem oleks lihtsalt vastata «Hei, ei räägi endast nii negatiivselt!»
Alexandra F. Corning rõhutab aga, et kuigi sellises olukorras peab sõbrale midagi vastama, tuleb üritada jääda võimalikult neutraalseks, et sellest kurjast «paksu jutu» ringist ükskord ometi välja murda.