Kõige meeldivamaks peeti ülekaalulist naist, kelle positiivne tsitaat tema keha kohta oli järgmine: «Ma tean, et ma pole täiuslik, aga mulle meeldib mu välimus. Ma tunnen end oma kehas mugavalt ja muul polegi tähtsust.»
Kuigi tulemus oli meeldivalt üllatav, kahtleb selle läbiviija, kas üliõpilastele tõesti meeldis ülekaaluline naine kõige enam, või nad valisid tema, sest nad arvasid, et nii oleks õige teha. Kindlat selgust toovad järgnevad uurimused, kuid on positiivne, et kõige meeldivamaks peeti naist, kes ei rääkinud «paksu juttu.»
Naiste hulgast on «paks jutt» mõningal määral levinud ka meeste sekka, kuid mehed rõhutavad teisi omadusi, näiteks liiga väheseid lihaseid ja liiga kõhna olemist.
Dotsent Corning sõnab, et kahjuks on «paksule jutule» raske lõppu teha. Kui üks vestlejatest juba vastava kommentaari teeb, on teisel pea võimatu teemat ilma sõprust kahjustamata muuta. Ta toob järgmise näite:
Esimene sõber: «Miks ma küll pidin selle tüki kooki sööma. Ma olen nii paks!»
Teine sõber: «Ära aja – sa ei ole üldse paks. Vaata parem minu reisi.»
Nii teeb teine sõber sõpruse nimel paratamatu end halvustava ja sõpra kiitva kommentaari, sest ta tunnetab, et just seda sõber ootabki. Palju raskem oleks lihtsalt vastata «Hei, ei räägi endast nii negatiivselt!»
Alexandra F. Corning rõhutab aga, et kuigi sellises olukorras peab sõbrale midagi vastama, tuleb üritada jääda võimalikult neutraalseks, et sellest kurjast «paksu jutu» ringist ükskord ometi välja murda.