Kas ka mina võiksin kasvatada vanemliku hooleta last?

Läti tahab vabaneda lastekodudest. Foto: SCANPIX

Miks ei täitu kõikide laste unistused leida endale uus ema ja kodu, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud? Teadmatus ja hirmud on kokku kuhjanud hunniku eksiarvamusi, mis inimesi laste hooldamisest eemale peletavad.

Verivärske hooldusema, kes äsja võttis oma peresse hooldamisele kaks last, eelkooliealise õe ja tema lasteaiaealise väikevenna, püüab neilt uurida, mis neile peres elades heameelt teeb. Tüdruk vastab: «See, et mul on emme ja issi ja kodu.» Väikese poisi võtab küsimus väga tõsiseks ja tema ütleb, et nüüd on uus emme ja uus kodu...

Mida tunneb laps, kes on kaotanud bioloogilise pere ja sünnikodu, sattunud siis lastekodusse ning – kui kõik head asjaolud ja soovid saatuse tahtel kokku langevad – kohtub ühel päeval perekonnaga, kes hoiab oma südames teda ja ehk veel mitut teistki last? Siit võiks muinasjutt jätkuda: laps saab parima keskkonna kasvamiseks – perekonna –, pere omakorda kauaoodatud lapse(d). Ja nõnda nagu iga muinasjutt lõpeb – nad elavad kaua ja õnnelikult.

Elu ei ole kahjuks muinasjutt. Miskipärast kasvab meil siiski liiga palju lapsi asendushooldusel lastekodus. Kasutan endiselt rahvakeelset sõna «lastekodu», kuigi ametlik mõiste seda teenust osutavate asutuste kohta on juba aastast 2007 «asenduskodu». Ometi pole see inimeste teadvusesse veel jõudnud ning tavalises keelepruugis öeldakse endiselt «lastekodu».

Kes paneb õhtuti teki peale?

Miks aga ei täitu kõigi laste unistused saada uus emme ja kodu, mis kõik kokku annaks uue pere, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud ning sinna enam tagasi pöörduda ei saa?

Põhjusi on mitmeid. Esmalt peaksime kõik endalt küsima: «Kelle laps ta on?» Kes peaks olema huvitatud asendushooldusele paigutatud lapse parimast arengust, parimast ettevalmistusest tulevikuks? Ütleme rõõmuga oma pisipõnni või suurema lapse kohta: «See on minu laps, ma olen tema üle väga uhke.» Aga kes ütleb seda lastekodus kasvavale lapsele? Jah, ta on juriidiliselt «riigi» laps, riiklikul asendushooldusel, kohaliku omavalitsuse eestkoste all, kes ka peab vastutama lapse arengu ja elluastumise eest. Aga kes on see «riik», kas ta paneb lapsele õhtuti teki peale? Kelle käest kuuleb laps neid turvatunnet tekitavaid sõnu – see on minu laps –, mis aitavad tal toime tulla suureks kasvamise vastuoluliste tunnete ja raskustega?

Iga laps vajab perekonda

Siit jõuame esimese põhjuseni, miks nii paljud lapsed Eestis elavad veel asutustes, mitte perekonnas: vajame oma väikeses riigis paremat poliitilist tahet, mõistmaks, et iga laps vajab perekonda ja väärib seda. Selline veendumus paneks suuremas riiklikus plaanis kiiremini ja põhjalikumalt tegutsema selles suunas, et võimaldada igale lapsele kasvamist turvalises peres, olgu see siis lapse sünniperekond või asendushooldus perekonnas.

Teine põhjus puudutab meid endid. Mida me tegelikult teame vanemliku hooleta lapse kasvamise võimalustest meie enda perekonnas ja mida usume selle kohta? Teadmatus ja hirmud kokku on kujundanud hulga müüte, mida ühiskond edasi annab ja mida meie ka usume.

Enne kui hakkame müüte purustama, vajab lahtiseletamist, millised on üldse vanemliku hooleta jäänud laste võimalused uues perekonnas kasvada.

Loomulikult on lapsele parim jääda oma bioloogiliste vanematega või siis nende juurde tagasi pöörduda. Kui see aga pole mitmel põhjusel võimalik ning on selge, et lapse pärisvanemad ei suuda neid kunagi kasvatama ega hooldama hakata, on lapsele parim uude perekonda lapsendamine.

Lapsendamine on õiguslik toiming, mis loob lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ning seda reguleerib perekonnaseadus. Kõik toimib täpselt nii nagu lapsevanema ja bioloogiliste laste vahel.

Samas on palju lapsi, keda pole võimalik lapsendada. Ometi väärib iga laps perekonda, ta ei ole mini-inimene mini-inimõigustega, vaid igal lapsel on täisväärtuslik õigus perekonnale. Seega ka siis, kui laps vajab asendushooldust, peaks olema esimene asi see, kuidas leida talle uus perekond, kus ta saaks turvaliselt üles kasvada. Riikliku asendushoolduse puhul on selleks võimaluseks kas eestkoste või perekonnas hooldamine.

Eestkostet peaks rohkem soovitama ja eelistama siis, kui lapse saab tema enda sugulaste juurde elama paigutada. Sellisel juhul jääks laps tuttavasse keskkonda, sugulaste ja laiendatud perekonna ringi. Eestkoste määrab kohus.

Hooldamine perekonnas

Kui sugulasi pole võimalik leida, saab lapse hooldusele paigutada ka võõrasse perekonda, kes on selleks soovi avaldanud. Sellisel juhul jääb laps kohaliku omavalitsuse eestkostele. Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Mida me arvame ja kardame?

Müüt: riik ehitab nii ilusad lastekodud, isegi tavaperede lastel ei ole nii hea elu kui lapsel lastekodus.

Tegelikkus. Seinad ei kasvata lapsi, inimesed kasvatavad. Laps jääb lapseks ja tema vajadused on samad – oma inimene, kiindumustunne ja -suhe ühe või paari hooldajaga, usaldus, turvalisus, väärtused, kohustused ja rollid elus – kõike seda suudab lapsele õiges mahus ja õiges raamistikus anda üksnes turvaline ja püsiv perekond. Kus näeb väike inimene, kuidas ühiskond tegelikult toimib, seda, millised on täiskasvanute rollid ja kohustused igapäevaelus? Ikka perekonnas. Oluline ei ole, kas perekond elab natuke viltusemate seinte vahel, kas põrandal on vanaema kootud kaltsuvaip või uhke parkett. Oluline on tasakaal ja turvalisus peres.

Müüt: lapsele ei ole hea lühiajaline paigutus, talle teeb kahju, kui ta hakkab kellessegi kiinduma ja peab siis perekonda vahetama. Parem olgu lastekodus, kuni talle heal juhul püsiv perekond leitakse.

Tegelikkus. See on üks suurimaid müüte, mis peletab inimesi asendushooldusel olevate laste abistamisest eemale. Kardetakse kiinduda, kardetakse, et laps kiindub ja saab haiget, ning seetõttu loobutakse sageli nende lastega isegi suhtlemast. Meil kõigil on mitmeid sõpru ja igaüks meeldib meile erinevalt, ometi ei lakka me nendega seetõttu suhtlemast. Kui laps, kellel kunagi pole olnud võimalust ühekski turvaliseks kiindumussuhteks, suudab hakata sind usaldama ja õppida sinusse kiinduma, on tal palju lihtsam seda teha ka järgmise inimese või perega. Sina võid olla lihtsalt see, kes aitab tal tagasi saada usu inimestesse.

Müüt: keegi ei tea, mis sellest lapsest võib välja tulla, sest me ei tea, mis geenid tal suguvõsas on.

Tegelikkus. Geenid ei muuda last nii palju kui keskkond. Geenid annavad meile sinised või pruunid silmad, kasvu, juuksevärvi, hääle, temperamendi. Aga selle, milliste väärtuste ja hoiakutega inimene lapsest kujuneb, määrab keskkond tema ümber. Perekonnal on võimalus luua lapse ümber, kes on näinud ainult katkisi suhteid ja vaenulikku ümbrust, hoopis teine keskkond, mis hakkab last kujundama ja muutma.

Müüt: ma olen liiga vana, et last hooldada. Ma ei ole abielus.

Tegelikkus. Perekonda vajavad väga erinevas vanuses lapsed, kõige suurem on vajadus uue perekonna järele kooliealiste ja teismeliste seas. Seega, kui 50aastane inimene tõesti ei soovi enam väikelast kasvatada, siis ühele teismeeas noorele on tal võimalik väga hästi elus uut suunda ja tuge anda. Lapse hooldaja ei pea olema abielus, last võib kasvatada ka üksikvanem.

Müüt: ma ei saa hakkama.

Tegelikkus. Tõsi, vanemliku hooleta laps on tavaliselt üle elanud mitmeid traumaatilisi kogemusi, mille tagajärjed võivad väljenduda tema käitumises ja muudes elulistes olukordades. Aga lapse ja pere või hooldaja toetuseks on mitmeid võimalusi ja erinevaid organisatsioone koos pühendunud spetsialistidega. Mingil juhul ei tohi jätta ennast üksi, vaid ühineda mõne ühinguga, kes nõu ja jõuga aitab perel või hooldajal lapse kasvamisega seotud küsimustega toime tulla.