Sten Sang: kuidas eristada mölakat väärt nõuandjast?

Sten Sang Foto: Erakogu

On sõpru, kes armastavad oma komplekse teise inimese peal välja elada. Muidugi maskeeritakse kõik kehvasti öeldu vaimse nõustamise sildiga. Kuidas neid osavaid manipulaatoreid ära tunda ja mis nendega peale hakata?

Rumala peaga lisasin ühe ammuse tuttava oma sotsiaalvõrgustiku sõbralisti. Miks rumala peaga? Kohe selgitan lähemalt. Me polnud suhelnud tubli kümme aastat ning inimlik uudishimu sai kainest mõistusest võitu. Mõnda aega tolgendas ta mul seal nimekirjas niisama, kuni ühel õhtul sattusime internetis jutusoonele.

Esialgu sain kenasti kiita, kui tublilt ma edasi liikunud olen nende aastate jooksul. Kõrvad hakkasid meeleheast liikuma ning imestasin, miks teda juba varem üles polnud otsinud. Tegu ju nii aruka ja meeldiva sõbraga. Vestluse edasi arenedes hakkasid lendama esimesed kriitikanooled nii minu aastatetaguse käitumise kui ka praeguse eluvaliku üle. Järjest enam kuulsin karme hinnanguid nii oma eraelu kui ka sotsiaalse väljendamise aadressil. Pinev arutelu kestis mitu võitlusrikkast tundi, kuni ammukadunud kallis sõber pidi arvutist eemalduma.

Miks ma talle kangesti siis mölaka tiitlit anda tahan? Normaalne nõu andmine käib mõlemapoolsete kompromisside kaudu. Seda aga üks halvasti ütleja ei tunnista. Solvaja lemmik õigustuseks on väide, et temal on omad seisukohad ja neid ta ei muuda. Olen aru saanud, et mitte muutuda tahtvad inimesed jäävad paratamatult ajale jalgu ning piiravad oma jäikusega eelkõige iseenda arengut eluteel. Elu tuhiseb neist paigal tammujatest lihtsalt mööda.

Ma ei arva, et inimene peaks oma veendumustes olema kui tuulelipp, mis iga väikese tõuke peale suunda muudab. Küll aga leian, et teisele poolele enda dogmade tingimusteta peale surumine on haiglane. Justkui üks sõprussuhte pool oleks ülemuslikum ning alluval poolel ei jää muud üle, kui leppida oma diagnoosiga, mille tugevam talle otsa ette lajatanud on.

Tihti kipuvad sõbrad liigselt sõna võtma just suhete teemal. Pahatihti on vahval nõuandjal ette näidata vaid tühi voodikoht enda kõrval või enam kui kesiselt toimiv isiklik paarisuhe. Öeldakse ikka - kes ise ei oska, see õpetab teisi. Mäletan, kui mõned aastad tagasi sai liiga palju suhtemuresid sõpradega jagatud. Muidugi olid need sõbrad ise kõik vallalised ja ainus nõu, mis sealt tuli, oli soovitus kiirelt lahku minna. Väärt nõu seegi.

Aja jooksul olen arusaamisele jõudnud, et igal meelega solvajal on omal koledad kollid kapis, millelt ta niiviisi tähelepanu eemale juhtida soovib. Mõnevõrra siiski tunnustan neid mugavus tsoonist välja raputajaid- nad panevad mõtte tööle. Kindlasti aga ei soovi sellist negatiivsel viisil ergutajat enda kõrvale pidevalt jätta. Püüan alati kalkuleerida, kui palju on ütleja jutus tõtt ja mil määral niisama haiget tegemise soovi. See ongi suurim erinevus minu mõttemalli ja mölaka oma kõrval. Tema ei hakkagi kunagi aru saama, et igal medalil on kaks külge ning iga mõte väärib ära kuulamist ning seedimist.

Ilmselt ei suhtle ma enda äsja leitud väärt nõuandjaga järjekordsed kümme aastat. Ehk selle dekaadi möödudes on tema vaim end tabudest vabaks raputanud. Kui seda aga juhtunud ei ole, lähevad meie teed veel aastakümneteks lahku.