Optimist versus kaitsev pessimist – kumb on parem?

Nutta või naerda? Foto: SCANPIX

Miks on parem olla kaitsev pessimist kui optimist, arutleb teadlane ja psühholoog Marina Teiverlaur ajakirjas Psühholoogia Sinule.

 «Ole optimist!» ja «Mõtle positiivselt!» on muutunud meie igapäevaelu käibefraasideks. Kas kõik siin maailmas ikka saab olla nii positiivne? Mõistagi ei vaidle ükski teadlane vastu, et  optimism on inimesele väga vajalik, ilma selleta on raske elus toime tulla. Lootusrikkus, energilisus, hea meeleolu, enesekindlus– kõik see on seotud optimismiga. Tänu optimismile suudame isegi keerulistes situatsioonides eesmärki silmas pidades innukalt edasi tegutseda ja olla meeldiv kaaslane, kes suudab psühholoogilist tuge anda. Seega on optimism ülimalt tähtis igas vanuses, sest see takistab ka depressiooni langemist.

Pessimism, mis seostub lootusetuse, masendava meeleolu, teotahte puudumise ja  perspektiivitu tulevikukujutlusega, muudab meid passiivseks. Sellisel juhul pole  meil ka elujõudu:  kuna me alahindame oma võimeid ja võimalusi, ei hakka me ka midagi uut ette võtma.

Pessimismi ja optimismi kohta on tehtud huvitavaid teaduslikke uuringuid. Nimelt on kindlaks tehtud, et edukaimate inimeste kategooriasse ei kuulu mitte optimistid ega pessimistid, vaid hoopiski inimesed, kellel on välja kujunenud nn kaitsev pessimism (ingl defensive pessimism). Sellised inimesed on tegutsemishimulised, kuid erinevalt optimistidest on nad enne tegutsemist märkimisväärselt kaalutlevamad, kriitilisemad ja näevad kõikvõimalikke ohtusid. Selline inimene ei ole pessimist, kes esimeste ebaõnnestumiste korral asja pooleli jätab ning on initsiatiivitu ja jõuetu. Temas on optimisti jõud, energia, kuid ta mõtlemine ei piirdu ainult läbi roosade prillide vaatamisega, vaid ta püüab realistlikult maailma tajuda ning näha vastavalt kujunenud olukordadele positiivse kõrval ka negatiivset.

Kui vaadata maailmale ainult optimistlikult, jäävad meil tähelepanemata selle probleemid ja ohud. Nii ei saa me asjakohaselt tegutseda ja häid tulemusi saavutada.

Näiteks liigoptimistlik inimene võib ka raske haiguse korral muudkui arsti juurde minekut edasi lükata usus, et haigus kaob ise. Seega võib kohatu optimism viia hoopis pessimismi tekitavasse situatsiooni. Samalaadseid näiteid võib tuua ka suhete valdkonnast.

Kaitsev pessimism ei vii meid aga sugugi nii lihtsalt sellistesse olukordadesse, mida hiljem kahetseksime. Kindlasti aitab see säilitada psüühilist tasakaalu ja paremini oma eesmärgini jõuda.

Kõigest sellest tuleb järeldada, et  kasulik on vaadata maailma mitmekülgselt, kriitiliselt,  säilitades tegutsemisindu ja eelistades oma hoiakutes, mõttelaadis ja käitumises kuldset keskteed, mida väljendab kaitsev pessimism.