Meil kõigil on oma unistused. Mõni meist ei saa aru, et elab unistuste elu, mõni meist näeb aga ei mõista tegelikult seda, mis tal on.
Märka pisiasju ja oled õnnelikum!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käin tihti päikeseloojangut vaatamas, vaatan seda värvidemängu, seda looduse hiilgust ja ilu. Olen ka päikesetõususid vaadanud. Mõlemas on midagi nii võimsat ja nii ajatut. Seda vaadates mõistad, et kõik liigub edasi, päike loojub alati ja tõuseb alati. Nii on ka eluga, me liigume edasi tõusude ja mõõnadega, seda ei tasu unustada. On rasked hetked, on mõnusad hetked, see on lihtsalt osa elust.
Ühe inimese unistus võib olla teise inimese argipäev. Tihti seda argipäeva ei märgata. Vahel tundub, selleks et inimene hakkaks märkama ja väärtustama enda ümber toimuvat, on talle vaja üht silmi avavat dramaatilist läbielamist. See võtab aja maha ja paneb mõtlema rohkem selle peale, mis meie ümber on.
Muidu tormame oma igapäeva saginas ja rütmis aina edasi. Edasi kuhugi, kuhu me ise ka päris täpselt ei tea. Jookseme ja tormame võidu, kellel on kallim korter, kellel on kallim auto, kes töötab kõrgemal kohal, kes saab rohkem raha.
Just väikeste momentide märkamine meie ümber aitab ära hoida draamat meie elus. Kõik see annab elule naudingu ja maandab stressi, mis koguneb elurallil. Ometi kipub minema tihti nii, et enne me neid ei vaata ega märka, kui draama on käes.
Ma ei tea, mida teha selleks, et me rohkem märkaks ilusaid momente ja tõelisi väärtusi enda ümber, aga minu unistus on, et me avaks silmad ja vaataks enda ümber toimuvat tegelikku elu, seda päris elu, mida pakub meile võimas keskkond, kuhu oleme sündinud.